Vana metsavend: Suren siin, aga Siberisse ei lähe!

classic Classic list List threaded Threaded
1 message Options
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Vana metsavend: Suren siin, aga Siberisse ei lähe!

EVL
Administrator
Vana metsavend: Suren siin, aga Siberisse ei lähe!

Ilmar Palli 24. jaanuar 2010 12:56

“Ajasin viina ja parkisin lambanahku, naine kudus kampsuneid,” meenutab pärast sõja lõppu kümme aastat punkris veetnud Eesti vanim metsavend Ilmar Kivisild.

Möödunud sajandi 90ndate lõpul ajasin koos oma tollase kolleegi Virkko Lepassaluga Põlvamaal Verioras kurikuulsa mõrvaragendi Karl Paulovi jälgi. Siis juhatati meid ka Võrumaa vana tuntud metsavenna Ilmar Kivisilla juurde.

Tol ajal 82aastane Kivisild ja tema abikaasa Ilse oleksid hea meelega rääkinud oma metsavenna-päevist ja -öist, kuid meid kimbutas ajapuudus. Ent lubasime tingimata tagasi tulla.

Nüüd, ligemale tosin aastat hiljem, saigi lubadus täidetud. Kahjuks lahkus Ilmari vapper abikaasa Ilse meie hulgast juba kümme aastat tagasi.

Esiisade maal


Suits tõuseb Mäha-Jaagopi talu 85aastase elumaja korstnast otse üles, sest väljas on 24 kraadi külma ning täielik tuulevaikus.
Mäha-Jaagopi talu Pääsna külas on Ilmar Kivisilla suguvõsale kuulunud juba tema vanavanaisa aegadest peale.

Praegune elumaja on ehitatud 1924. aastal.

Talul oli ja on nüüd jälle maad 52 hektarit. “See oli tolle aja kohta paraja suurusega talu. Lastest olime noorema venna Richardiga kahekesi. Aga endal on mul viis last!” kuulutab vana metsavend uhkusega. “Lapselapsi on kuusteist või kaheksateist, enam ei mäletagi,” lisab ta.

Need metsas vastu peetud kümme aastat on mehe juba sajandile lähenevast elueast ainsad, mis ta isamajas pole veetnud. “Varjasin end neljas-viies punkris.”

Varjamise põhjuseks oli kunagine Omakaitsesse kuulumine.

1941. aastal jõudis ta siiski korra ka Tartu vanglas istuda, sest keegi oli tema peale kaevanud.

Ja kui Kivisild kuulis, et neid, keda ähvardab armeesse mobiliseerimine, võib päästa metskonda tööle minek, oli ta kohe pakkumisega nõus. Metskond asus tol ajal Veriora mõisas. “Muidugi olin nõus, kes siis Vene sõjaväkke tahtis minna!”

Rikka mehe tütar

1943. aastal sai Ilmarist abielumees. Oma õnne – Naruski Jaani kasutütre Ilse – leidis Ilmar Mooste vallast Kooskorast. Jaan oli rikas ning samas lahke mees. Lubas väimehele anda auto, traktori ja separiistad. “Mind oli Jaanile kiidetud kui tublit töömeest.”

Mõnda aega oli Ilmar Kivisild metskonnas tööl. 1944. aasta maikuus sündis peresse esimene laps – tütar Aime. “See päästis mu ka Saksa sõjaväkke minemisest – komisjoni esimees osutus arusaajaks inimeseks.”

1945 aprillis tuli Ilmar Kivisillale käsk minna Pärnu palke parvetama. “Hävituspataljonlased tulid mulle järele, jõudsin õnneks sahvri aknast välja hüpata. Oli külm öö, aga mul polnud muud seljas kui aluspesu, teki alt ma ju tulin. Läksin siis tädimehe juurde, sealt sain riided selga. Hävituspataljoni mehed tulid mulle sinnagi järele. Mina olin aga selleks ajaks juba metsas. Minust sai metsavend.”

Rahule ei jäetud

Aga ega Ilmari naistki rahule jäetud. “Kästi tal 150 tihu metsa lõigata. Ilma tähtajata.”


Ilmar Kivisild ja abikaasa Ilse. Koos elati 57 aastat – nii heas kui halvas.
Eks Ilmar käis vahel ikka kodus ka. “Mul oli punker tehtud põranda alla. Lapik kivi käis eest ära.”

Ühel ööl, kui ta jälle kodus oli, koputati uksele. Külavolinik hüüdis ukse tagant: “Tee lahti!”

Nii kui naine ukse avas, olid Võru julgeolekumehed sees. “Sain vaevu punkrisse ja kivi ette.”

Kord tulid jälle julgeolekumeestest venelased maja läbi tuhnima. “Kui järjega voodi juurde jõuti, krabas kontrollija Ilse kinni – tahtis vägistada. Õnn oli, et Ilsel õnnestus lahti rabelda. Ma olin punkris ja mul oli kone käes. Ära oleksin nad kõik tapnud.”

Põhiliselt kulges Ilmari elu aga metsas. “Kunagise Põlva omakaitseülemaga saime metsas kokku, tegime siis esimese köetava punkri. Teise punkri tegime koos sõbramees Tobrelutsu Antsuga Järvemetsa. Tema oli seal oma pruudi Liiaga.”

Naine kudus, mees ajas viina

Paratamatult tekib küsimus, kuidas punkrimees talved üle elas. “Aga metsas kasvavad ju puud! Mul oli seal raudahi sees.”

Ilmar Kivisilla metsavenna-üksindus lõppes 1948. aastal, kui abikaasa Ilsegi punkris elama hakkas. “Laps oli selle aja ilma peal, küll naise isa juures ja mujal.”

Ilmar mäletab, et tahtis naist püstoliga laskma õpetada, aga Ilse puikles vastu. “Mina surmarelva enda kätte ei võta!”

Ise oli Ilmar laskmist nii palju harjutanud, et võis kas või kärbest tabada. “Olin juba patareimehena Eesti sõjaväes aega teenides kõva laskja.” Samas pole ta kunagi jahimees olnud. “Ei, see asi mulle ei meeldi,” ütleb ta resoluutselt.

Kuidas punkris söögiga oli?

Ilmar Kivisild jutustab, et toidupoolist sai viina eest. “Parkisin punkris lambanahku ja tegin viina. Kolhoosi nurme pealt varastasin kartuleid. Peale kartulite kasutasin linnaseid. Endal mul seda viina palju ei läinud, vaid paar laari. Ilse kudus aga tuttavatele kampsuneid.”

Metsas oli ka Ilmari sõber, vana kaitseliitlane Tromsi Alfred. “Tema lapsed nägid, kuidas teist kaitseliitlast Ivaski Harrit püssimeeste vahel ära viidi. Eks nad siis tormasid koju isa hoiatama. Nii sai ka Alfredist metsavend.”

Veel üks õunavaras

Kui Ilmar üksi metsas oli, korraldati talle sageli haaranguid.

“Ma läksin suure kuuse otsa. Kuusk oli nii paks, et midagi läbi näha polnud. Veel, kui midagi kahtlast oli, läksin käidava tee peale. Petroolipudel oli alati taskus. Tollega valasin tallad üle ja kõndisin siis metsa tagasi.

Mul oli säärane plaan: suren siin, aga Siberisse ma ei lähe! Hakkan nii palju vastu kui
jõuan,” tutvustab Ilmar Kivisild oma vankumatut kreedot. Ning ilme, mis tal neid sõnu kuuldavale tuues näole tuleb, laseb uskuda, et ta käituks samamoodi ka praegu, 93aastase mehena.

Kas vanal metsavennal on tulnud relvast ka kedagi maha lasta? “Ei. Ma ei ole verejanuline. Kuid ükskord oli säärane juhus, et äärepealt oleksin lasknud. Hommikune aeg oli, kuu paistis. Teel punkrisse tulid kaks inimest vastu. Üle tee oli õunaaed, kuhu poisikesed mulgu sisse teinud. Läksin mina sealt sisse, tulid nemad järele. Hävituspataljonlased! Mul oli parabellum hõlma all. Mõtlesin, et kui nüüd midagi teha kavatsevad, panen kohe! Aga oh imet küll, ei teinud. Ütlesid, et vaata, veel üks õunavaras, ja läksid läbi mulgu minema.

Siis arvasin, et näe – jumal ei lasknud käsi verega määrida!”

Päris kindel ta siiski pole. “1941. aastal oli meil Verioras lahing miilitsaga. Siis ma lasksin... Viis lasku tegin, viis meest sai surma ka.”

Unenägu andis märku

Metsaelust lõplikult tüdinenud Ilmar Kivisild tuli 1955. aastal metsast välja. “See polnud kellegi elu. Ela nagu loom. Aga sa pole isegi loom mitte.”

Tegelikult andis viimase tõuke üks imelik unenägu. “Unenäod on mulle kogu elu ette näidanud. Teised ei näe, aga mina näen!”

Ja ta jutustab: “Läksin ruumi, kus seinad olid kõik punase sametiga kaetud. Ja seal pidi minu üle kohut mõistetama. Aga kohtumõistjat ei olnud. Ega tulnudki. Siis ma mõtlesin, et kaua ma ootan. Kui ärkasin, ütlesin naisele – lähme välja!”

Ilmar ja Ilse läksidki Räpina julgeolekumajja. Päev otsa kuulati neid üle, järgmisel päeval pidi ülekuulamine jätkuma.

“Kinni meid ei pandud, öömaja tuli endal otsida. Üle kuulati kumbagi eraldi. Salata meil midagi polnud, rääkisime ühte juttu. Venemaa eestlane Roosileht oli tõlgiks. Niimoodi kestis see kolm päeva.”

Lõpuks küsiti, et mis mees Ilmar Eesti ajal oli. “Ma ütlesin, et polnud ei viina- ega suitsumees, aga olin kõva töömees, isegi traktori jõudsin endale osta. Siis öeldi, et mingu ma koju ja tehku tööd edasi.”

Töö ja lapsed

Rõõm oli näha taas tütar Aimet, kellest vahepeal juba koolilaps oli saanud. Ning uusi lapsi tuli riburada juurde: 1957. aastal Ülo, siis Riho, Anneli ja 1965. aastal Rain.

“Anneli oli kõige parem õpilane koolis – puha viied. Mis sest et mõni teda bandiidi tütreks sõimama kippus.”

Kuni pensionile minekuni 1974. aastal töötas Ilmar Kivisild traktoristina. Nii hästi, et anti isegi tööeesrindlase aunimetus.

“Ega ma nende plekitükkide pärast tööd teinud, ma tahtsin lapsi koolitada. Kõik nad kõrghariduse ka said. Ning kõik on korralikud inimesed,” on isa tänase päevani uhke.

Enne Vene võimu kukkumist olla Ilmar Kivisild näinud veel üht omapärast unenägu – kõva lahingut Lääne ja Vene lennukite vahel tema maja kohal.

“Lääne lennukitest ei kukkunud ükski alla, aga Vene omi olid kõik põllud ja jõeveered täis. Ning Vene lenduritel olid mädanenud ja rõugearme täis näod peas. Vaat toda ma nägin.”

Naudib vanaduspõlve

Kaasaegsete radiaatoritega varustatud vana talutuba, kus Ilmar Kivisillaga juttu puhume, on kena soe saareke kesk pakaselist, otsekui jäise suhkruga kaetud talveilma.

“Mis mul nüüd viga,” ütleb tunamullu halvatuse üle elanud mees reipalt. “Ainult keel on väheke kange.”

Vanaisa eest kannab koos oma noorikuga hoolt pojapoeg Rait.

Mida vana metsavend praegusest Eesti riigist arvab?

“Mis sest arvata on,” rehmab ta. “Kõik julgeolekumehed ja hävituspataljonlased on ju siiani ametis.”

* * *

Ilmar Kivisilla jutt käib ehtsas võru keeles, mida kuulates pean tunnistama, et minu selle keele oskus on üsna puudulik.

Et sellest loost midagi tähtsat kaotsi ei läheks, saan tõlkeabi Ilmari pojapojalt Raidilt.




See leht on trükitud Maaleht internetiväravast
Aadress http://www.maaleht.ee/archive/article.php?id=28627447 
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
Loading...