T. Made: Meie ajaloolased on laisad, pikatoimelised ja pühenduvad õigustamisele

classic Classic list List threaded Threaded
1 message Options
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

T. Made: Meie ajaloolased on laisad, pikatoimelised ja pühenduvad õigustamisele

EVL
Administrator
Urmo Soonvald, www.DELFI.ee 06. veebruar 2010
               
Endine väliskommentaator ja poliitik Tiit Made Eesti iseseisvuse hääletut  äraandmist käistlev teos "Idüllist ahastuseni" on avameelne ning teravuse tõttu vastuoluline raamat. Made ütles Delfile, et tema tunneb end 1939. aastal võimul olnud eliidi poolt reedetuna ning on kurb, et tänapäeval ajaloost nii vähe kirjutatud.

Kaua Sa "Idüllist ahastuseni" kirjutasid?

Raamatu teksti arvutisse kirjutamine iseenesest ei võtnud eriti kaua aega. Kirjutamine ise võttis umbes 5-6 kuud, kuid siis oli kontseptsioon ja raamatu ülesehitus juba peas valmis. Kui konkreetne kirjatöö on käsil, siis kirjutan pea iga päev 3-4 arvutilehekülge.

Kuid sobiva teema laagerdumine, õieti selle peale tulemine võtab palju rohkem aega ning kasvab reeglina välja eelmistest töödest. Omajagu palju aega võttis „Idüllist ahastuseni” puhul väga suure hulga tollaste ajalehtede läbivaatamine, artiklite ja uudiste läbilugemine nagu ka välismaal eestlaste poolt välja antud memuaarkirjanduse ja ajalooliste kogumike veelkordne läbitöötamine, ehkki olin neid varem korduvalt lugenud ja endale märkmeid teinud.

Tublisti kulus aega vastuoluliste faktide võrdlemisele ja nende kahtluse alla seadmisest tulenevale kontrollimisele. Muide, selle raamatu puhul oli pealkiri kohe algusest peale selge ning kirjutamisel sai lähtutud just sellest ülesande püstitusest.

Kas Eestis võiks olla rohkem raamatuid, mis aitavad meie lähiajalugu tõlgendada ja mõista?

Loomulikult on neid eestlastest ajaloolaste poolt kirjutatuna ja tervikuna Eesti ajalugu haaravalt häbematult vähe ilmunud. On päris häid ajalooraamatuid üksikute sündmuste ja perioodide kohta. On olemas ka kollektiivne töö Eesti ajaloost, kuid see pole hästi loetav ja „laiadele massidele” sobiv ning haaratav.

Liiga akadeemiline ning iseseisvuse ja taasiseseisvumise käsitlemisel häbematult subjektiivne ja räigelt kannab ühte väravasse mängu pitserit, mis pärsib ajaloolist tõepärasust, kuid üritab pesta ajusid. Sellel lihtsal põhjusel võtsin minagi ette ajalooraamatute kirjutamise, et püüda paati tasakaalu ajada.

Meil pole kahetsusväärselt taasiseseisvumise ajal kirjutatud sellist ühe mehe terviklikku Eesti ajaloo raamatut nagu kirjutas soomlane Seppo Zetterberg. Seetõttu müüski tema suurepäraselt reklaamitud ja hästi vormistatud teos meiegi raamatuturul enne jõule vägagi hästi. Zetterbergi „Eesti ajalugu” on kujunenud omamoodi prestiižeks raamaturiiuli teoseks nagu nõukogude ajal olid Balzaci kogutud teosed, mis tingimata pidi igas endast lugupidavas kodus olema, kuid nende kaante vahele vaatajaid oli vähe.

Zetterbergi raamat on kirjutatud soomlastele ja neile piisav. Eestlastele on see pealiskaudne, kuid võiks hästi sobida ka meie vene keelt kõnelevale elanikkonnale. Eriti pealiskaudselt taolise pretensioonika pealkirjaga raamatu jaoks on Zetterbergil välja kukkunud 20. sajandi iseseisvumise ja okupatsiooni all elamise ajalugu. Alla igasugust kriitikat on aga tema taasiseseisvumise käsitlemine. Uuemast ajaloost ei tasu üldse rääkidagi. Zetterberg on mõistnud ja käsitlenud vaid tolle perioodi pinnavirvendusi ning hoolitsenud, et keegi ja kuskil talle midagi ette ei saaks heita.

Niimoodi hea ajalooraamat ei sünni. Soomlase raamat ei sobi mitte kuidagi kasutamiseks õppevahendina Eesti koolides. On vaja meie endi ühe mehe poolt kirjutatud ajalooraamatut, sest siis on raamat kollektiivsele tööle omase kompromissi vaba ja annab tõese pildi vaadatuni vähemalt läbi ühe kirjutaja arusaamade. Kuid kahjuks tunduvad meie ajaloolased olevat pisut laisavõitu, vägagi pikatoimelised ning jätkavad pühendumist üksikute ajalooliste isikute, rühmituste ja sündmuste õigustamisele või kritiseerimisele.

Miks suhtud raamatus "Idüllist ahastuseni" venelastesse vaid kriitiliselt?

Kuidas siis teisiti 1939-1941. aastatel eestlasi alandanud, mõnitanud, okupeerinud, hävitanud ja koloniseerimisega alustanud sissetungijatesse suhtuda?

Tõsi, olen oma raamatus kasutanud üldistuseks ka kitsamaid mõisteid nagu „vene bolševikud”, „vene šovinistid”, „nõukogude okupandid” jne., ehkki eestlaste teadvuses on meie kallal toime pandud alatuste ja hävitamiste taga olnud grusiinid, juudid, armeenlased, ukrainlased ja teised Nõukogude Liidu rahvaste esindajad, kes Kremlis selle suure impeeriumi maailmavallutuslikku poliitikat välja töötasid ja läbi viisid kaetud ühise mõistega „venelased”.

See määrang muidugi ei ole päris hea ega käi kogu vene rahva kohta, kelle hulgas on arvukalt intelligentseid, heatahtlikke ja abivalmis inimesi. Kuid sageli lööb nendeski välja suurvene šovinism, kui juttu tuleb Balti riikide iseseisvusest.

Samas paljukannatanud ning väga jumala- ja tsaarikartliik vene rahvas on lasknud nendesamade grusiinide, armeenlaste, juutide jt poolt endi kallal repressioone ja alandusi korda saata ning neil pole olnud mitte midagi selle vastu, et neid repressioone ka naaberrahvastele eksporditakse. Seesama vene rahvas on oma agressiivsete juhtide eestvedamisel läbi sajandite meelsasti käinud vene impeeriumi naabrite arvel laiendamas ja räägib praegugi nõudvalt rahvusvahelistel foorumitel vajadusest aktsepteerida tema mõjutsooni, mille alla peaksime kuuluma ka meie. Mulle isiklikult see suhtumine ei meeldi ja seda ma ei häbene ka välja ütlemast. Selleks annab mulle õiguse kehtiv Eesti põhiseadus.

Kas ma mõistsin õigesti Su teesi, et Eesti oleks 1939. aastal pidanud ikkagi relvaga venelastele vastu hakkama?

Mõistad õigesti, kuid mitte teesi, vaid arvamust. Muidugi, tagantjärele targana on lihtne nii või naa arvata. Võimatu on end sättida tollastesse oludesse. Kuid analüüsides, mida venelaste sissetungi tõrjumiseks tehti ja kuidas otsustaval hetkel end lasti paljaste kätega võtta, siis vähemalt minus on kujunenud alandatud rahva liikme tunne, keda tema juhid on alt vedanud.

Sama võimatu on öelda, mis oleks võinud juhtuda, kui sissetungija suunas oleks tulistatud, mida nad, muide, ise kõige rohkem kartsid. Kas rahvast oleks hävitatud rohkem kui seda hävitati, on spekulatsioon.

Nüüd aga on okupantidel käes trump, mida sealt on võimatu maha võtta. Nad laiavad, et ei hakanud vastu, hoopis tervitasite. Raua tänaval oli ju väike tulevahetus, kuid seegi salati maha, sest selle esiletoomine polnud sissetungijatele kasulik. Seegi on kõnekas argument. See alistumine ja allaheitlikkus oli solvav tollastele eestlastele, kes oma juhtide tegemistest suurt midagi ei teadnud ning kriibib nii mõnegi eestlase hinge tänapäeval. See on arusaadav, kui kuulata ja vaadata tublide suguvendade soomlaste rahulolemist, keda venelased austavad, kuid see on teine jutt. Meid eestlasi aga ei austa tänane Kremli poliitiline eliit, sest venelased ei austa ja pea lugu nendest, kes endale lasevad vastu hambaid lüüa.


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tiit-made-meie-ajaloolased-on-laisad-pikatoimelised-ja-puhenduvad-oigustamisele.d?id=28980573
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
Loading...