Ristiusust, usust üldiselt ja identiteedist

classic Classic list List threaded Threaded
1 message Options
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Ristiusust, usust üldiselt ja identiteedist

EVL
Administrator
This post was updated on .
Inimene oma olemuselt on läbi ajaloo olnud religioosne. Enamasti on millegisse uskumisest loobumine või siis usuvahetus seotud vägivaldse survega. Ka eestlased ei sõdinud iseenesest kristluse vastu (näiteks vanem Tabelinus oli ristitud juba enne ristisõdijate tulekut). Kuid ristisõdijad ei sõdinud kohe kindlasti kristluse nimel. See oli poliitika, mida aeti lihtsalt kristluse sildi all. (Võtame või tänapäevased sõjad demokraatia levitamise sildi all. On need ikka demokraatia eest peetavad sõjad?)

Läti Hendrik kirjutas oma Liivimaa Kroonikas meelaga eestlastest kui suurtest ja kohutavatest paganates, et õigustada eestlaste vastast ristisõda. Tänapäeval on paljud uuspaganad (justnimelt uuspaganad, sest muinas-eestlaste usust ei tea me praktiliselt midagi, kui "ristikoerte" küsitava väärtusega teated kõrvale jätta) läinud selle stiili õnge ja "ristikoera" kroonikat sõna-sõnalt võtnud. Paraku on seal palju pluffi, isegi lause "Kui üks mees ja üks süda ristiusu vastu", mida olevat Eesti vanemad oletatavalt lausunud, on tegelikult Piiblist pärit mugandus. Ja see pole kaugeltki ainus Hendriku fantaasia-pluff. Või kohandasid eestlased tõesti Piibli väljendusi oma tarbeks? Vaevalt. Henriku Kroonika ei olnud kroonika, selle tänapäevases mõistes. Tol ajal oli tegu puhta propagandaga, mis pidi vallutussõda üksnes õigustama ja õiglaseks tegema.

Ammu enne kristlust maksis maailmas jõud. Kelle jõud käis teisest üle, selle seadused maksid. Kristlus ei levinud algselt vägivallaga. Kuid paljud kristlaseks hakanud (sageli oli see puhas formaalsus) rahvajuhid juhindusid endiselt jõust. Polnud ka saksa vürstikesed ja keisrid siin mingi erand. Näiteks eesti-vastast ristisõda alustanud Saksa keiser oli Rooma paavsti poolt kirikuvande alla pandud, nagu omal ajal ka ta ise. Ta oli avalikult ateist ja sehkendas moslemitega. Mis ristiusust me siin rääkida saame?

Religioonid on iseenesest läbi ajaloo olnud suhteliselt progressiivsed. Võtame või Lähis-Ida regiooni iidsed kultuurid, või ka Vana-Kreeka ja -Rooma. Koos suhtlusega levisid ka usud. Erinevad usud segunesid, hääbusid või hoopis kasvasid ja levisid. Ka kristluse massiline levik ei hakanud pihta vägivaldselt. Vastupidi, just vaesema ja rõhutuma elanikkonna seas levis see usk massiliselt. See ei toonud kellegile kaasa kõrget ühiskondlikku staatust. Vastupidi, kristlasi kiusati taga, neid piinati ja tapeti avalikult. Kuid see usk levis. Levis rahumeelselt!

Vanasti oli rahva- ja riigijuhtidel kaugelt suurem autoriteet, kui tänapäevastel juhikestel. Tol ajal ei vaieldud palju juhtide otsuste üle. Nii võttis rahvas sageli loomulikult üle oma juhtide omaks võetud usu. Näitena võib võtta kasvõi sõjakad skandinaavia viikingid, leedulased või venelased. Enamus Euroopa rahvastest võttis nii omaks kristluse. See oli loomulik protsess, mis oli ajaloos varasemalt ennegi toimunud. Religioonide evolutsioon ja transformatsioon. Kristlus erines vaid sellega, et ta oli religioonide evolutsiooni tipp tolleaegses maailmas. Ta tuli ja jäi. Muutus massiusuks. Selles oli nii head kui ka halba. Massis leidub alati karjäriste ja muid kaasajooksikuid.

Vaadates meie naabermaade arengut tol ajal, võib kindlalt väita, et ka eestlased oleksid rahumeelselt ristiusule üle läinud. Vabatahtlikult ja rahumeelselt. On teada, et juba 11.sajandil oli olemas eestimaa piiskop, kes resideerus Skandinaavias. Kuid piiskoppe ei määrata aladele, kus pole kogudusi. Järelikult neid oli juba sadu aastaid enne ristisõda.

On arvatud ka (arheoloog Mrika Mägi) , et Saaremaa muinasvanemad olid osaliselt kristlased (või vähemalt soosisid seda), ja et osa Saaremaa kiirikuid on nende rajatud. See võib nii ka olla, sest palju rännanud ja näinud meestena nad jagasid Euroopas toimuvaid protsesse. Nüüd võib mõni imestada, et kuidas said saarlased käia Rootsis mereröövlitena, kui nad osaliselt kristlased olid. Siinjuures tuleb aru saada, et kristlaseks olemine tol ajal ei välisatnud selliseid asju. Kristlus oli tol ajal palju enam pealiskaudne ja seotud puhta poliitikaajamisega. Oli ju tol ajal väga vähestel piibel. Arusaamine sellest väike.

Siinjuures eksivad need, kes kristlust vägivalla usuks nimetavad. Olgu selle taga pealegi emotsioonid, ajaloofakte peaks ikkagi austama.


Eesti vanarahvas on õelnud: Viinapudelist ja Piibli raamatust hoidku rumalad inimesed eemale. See on muidugi veidi üle pingutatud, nagu ikka, kuid kätkeb omas ikkagi kainet talupoja tarkust. Ja tõesti, on asju ja teadmisi, mille omamine võib rumalama inimese psüühikale halvati mõjuda. Selline inimene võib usu läbi muutuda kas hulluks fanaatikuks, või siis oma usufoobiat teistele projektseerides sõgedaks usuvastaseks ateistiks.

Vaba inimene usub vabatahtlikult, tuginedes inimese ajaloolisele religioosusele. Ta ei karda näida vanamoeline, mingi uusaja pidur. Vastupidi, ta naerab laginal nende tõsiusklike ateistide peale, kes oma rõhutatud usuvastasusega püüavad tõestada oma suuremat kaasaegsust ja arengut. Ehk on olukord hoopis vastupidine? Ehk just see ussaeg on meie aastatuhandetega välja kujunenud ühiskonnakorralduse pea-peale keeranud? Kuhu on kadunud moraal, pereväärtused (ehk ühiskonna põhiväärtused tervikuna) või kasvõi meie oma Euroopa kaitsetahe, eneseuhkus, mehelikkus - jõud tervikuna? Me näema manfumist, hääbumist ja võõrkultuuride takistamatud invasiooni. Tundub, et oleme kaotanud oma jõu. Miski on röövinud meilt selle jõu. Mis see küll olla võiks?

Kas see pole mitte see uusaja tehniline revolutsioon, mis kuulutas inimese enda kõikvõimsaks. Kõik see suur tehniline areng on kasvatanud inimese enesekindlust nii kõvasti, et mingeid "kopitanud pappide piiblijutte" pole kellegile vaja. Aga kelle hoolde jätab siis inimene oma hinge?

Tõsi, inimene suudab palju oma tarkusega. Suudab lennata Kuule ja ehitada tohutu purustujõuga hävitusrelvi. Kuid siiski kõike ta ei suuda. Kusagil on see piir, kust maalt inimene peab tõstma tahes-tahtmata käed ja tunnistama end võimetuks. See on moment, kus inimene peab endalt küsima küsimusi eksistensiaalsetel teemadel. Siin tuleb inimesele appi tema kaasasündinud religioossus. Nüüd on inimese enda asi, kuidas ta edasi toimetab. Mõni paneb lihtsalt kärakat, mõni mõtleb end "haigeks", mõni otsib ja leiab kontakti "teise dimensiooniga". Millegiga, mida seda mitteleidnu ei suudagi mõista ega sellest aru saada. Ja ega ei peagi.

Kõige tätsam on, et inimene õpiks (kasvõi "iseenesest") aru saama sellest, mis on elu põhiväärtused (kuigi needki väärtused on paljuski pärit sealt, mida ei taheta tunnistada). Siis ehk ei saabu ühel päeval olukorda, kus normaalsed inimesed on hullumajas, ja hullud vabad kodanikud. Kuid hulluks läheb ennekõike inimene, kes oma hinge ei hari.

Vähem oluline pole ka see, et ristiusk on suuremal-vähemal määral olnud eestlaste üheks identiteedi allikaks. Samamoodi on ka mujal Euroopas. See on meid paratamatult kujundanud ja seda olematuks ei tee. Oleks rumal nii pikast traditsioonist loobuda. Juurteta inimene on kerge saak. Olgus iis islamile või ükskõik millisele domineerivale liikumisele. Kuid see on ohuks kogu Euroopa tsivilisatsioonile.
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
Loading...