Martin Helme: Kas Eesti vajab uusi vapse?

Posted by EVL EVL  
Report Content as Inappropriate
Options
Martin Helme: Kas Eesti vajab uusi vapse?

17.03.2009 09:32 Martin Helme, Eesti Rahvusliku Liikumise juhatuse liige

12. MÄRTSIL leidis Tallinnas aset esinduslik ajalookonverents, mis oli pühendatud 75 aastat tagasi toimunud vapsidevastase riigipöörde aastapäevale. Kohal olnud ajaloolaste hinnang oli üsna ühene: Eesti Vabadussõjalaste Liit oli täiesti tavaline demokraatlik poliitiline liikumine, mis olgugi populismi kalduv, üritas seaduslike vahenditega võimult tõrjuda ringkaitsesse tõmbunud poliitkartelli.
Majandusliku ja poliitilise kriisi tingimustes liikus ta edukalt eesmärgi poole ning Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri korraldatud ning kõigi teiste etableerunud poliitikute toetatud ja meedia heakskiidu pälvinud vapsidevastast pööret saab käsitleda vaid kui riigipööret, mis lõpetas Eestis demokraatia ja kehtestas diktatuuri.

Sisuliselt takistati sellega Eestis valitsemisega ummikusse jooksnud, nii majanduslikult kui moraalselt korrumpeerunud, selgelt rahvast võõrandunud seltskonna võimult tõrjumist tavalise poliitilise protsessi käigus ning hoiti ära vajalik verevahetus riigi juhtimises. See võõrandumine ja valitsemisega mitte hakkama saamine tuli välja just ränga majanduskriisi ajal.

Maailma majandus lendas uppi, Eesti eksport kukkus kokku, suur hulk talusid ja ettevõtteid läks pankrotti. Ühtäkki pitsitas Eestit suur tööpuudus, langes elatustase ning tagatipuks devalveeriti veel ka kroon.

Valitsemisega mitte hakkama saamine ilmnes taas ning seekord juba kogu rahvale saatuslikult sõja puhkedes 1939. aastal, mil enda asendamatuses ja eksimatuses veendunud, reaalsusest irdunud klikk riigi allavett laskis.

PARALLEELID tänapäevaga on lausa hirmuäratavad. Ometi oli ajaloolaste hinnang ka sellele üsna ühene: vapsidetaolist jõulist poliitilist massiliikumist tänapäeval ei ole ega tule, sest paralleelidest hoolimata on olukorrad liiga erinevad.

Esiteks pole kusagil niisugust baasi, nagu toona oli Vabadussõja veteranide liikumine. Teiseks on rahvas poliitiliselt tunduvalt passiivsem kui 1920. ja 1930. aastatel.

Kolmandaks pole Eesti enam suveräänne, vaid osa suuremast poliitilisest organisatsioonist ehk Euroopa Liidust. Niisiis tehakse märkimisväärne osa meie saatust puudutavatest otsustest mujal. Sellest ka madal poliitiline aktiivsus. Pole ju mingit vahet, keda sa toetad või mida soovid — see ei muuda nagunii midagi.

Kõik meie poliitikud täidavad Brüsseli käske, mitte rahva soove.

Nõnda on Eestis nagu ka 1930. aastatel tekkinud majanduskriisiga samal ajal poliitiline ummik.

Rahvusriigi halastamatu lammutamine, põhiseaduse süstemaatiline eiramine ja rikkumine, riigieelarve muutmine enda ja oma kambajõmmide lüpsilehmaks, varsti juba kaks aastakümmet käinud samade poliitikute võimul tiirlemine, nendesamade poliitikute kasvatatud ja edutatud lojaalsete, ent andetute ja põhimõttelagedate parteibroilerite esileupitamine, rahvusliku majanduse põhjalaskmine glo­baal­sete ärihuvide kasuks ning muud tegurid on viinud bürokraatia vohamiseni ja (rahvus)­riigi arengu kängumiseni.

Esindusdemokraatias saavad poliitikud rahvale puru silma ajada vaid seni, kuni ta ei viitsi riigivalitsemisele kaasa mõelda. Lõppude lõpuks ongi see ju kogu süsteemi iva: kodanikud valivad ja volitavad valitsemisega tegelema inimesi, kellele makstakse palka ja kes peaksid olema asjatundlikud, et ise iga päev selle keerulise teemaga oma pead mitte vaevata.

Vastupidi poliitikute veendumusele pole inimesed lollid, vaid lihtsalt keskenduvad oma elule, jättes poliitikute ja bürokraatide rõõmuks valitsemise neile. Kriisi puhkedes nad aga taipavad, et oma isiklikku elu ei saa parandada olukorras, kus süsteem tervikuna on umbe jooksnud.

Oma õuduseks avastavad poliitikud, et inimesed saavad suurepäraselt aru, mis valesti ja kes süüdi on. Samal ajal avastavad kodanikud oma
õuduseks, et vahepealsetel aegadel on võim järk-järgult nii kindlalt võimukartelli kätte koondatud, et verevahetus ja kursimuutus on peaaegu võimatud.

Patriootlik kodanik, kes lahtiste silmadega ringi vaatab, näeb, et eestlased on kaotanud kontrolli oma riigi ja selle kaudu ka oma heaolu üle. Ühtlasi selgub, et demokraatia ei toimi enam: valijatel puudub sisuliselt võimalus vahetada välja riigi juhtkonda või muuta riigi kurssi. Tekkinud poliitkartell lihtsalt ei paku valikuid.

Oleme olukorras, kus meil valijana palutakse aina valida, kas soovime sõita vasakus või paremas sõidureas, kuid puudub võimalus muuta sõidu sihtmärki.

Sihtmärk on aga praeguseks halastamatult selge: poolautonoomne, multikultuurne ja kosmopoliitne euroliidu idaprovints, kus põlisrahvas on taas teise sordi inimene.

SELLISESSE OLUKORDA on meid viinud kehtiv valimissüsteem, mis on edukalt isoleerinud poliitikud rahvast. Parlamendiparteid ei kavatse mitte kunagi süsteemi muuta, sest nii on tagatud nende lõputu vegeteerimine võimu juures, sõltumata tulemustest või isegi sellest, kas nad on valitsuses või opositsioonis.

Ainus, mis olukorda muuta saab, on täiesti uus, kartelliväline poliitiline jõud, kes seab oma tähtsaimaks ülesandeks valimissüsteemi reformimise, põhiseaduse jõu ja mõtte taastamise ning sellest lähtudes Eesti riigi ehitamise eelkõige eestlaste riigina.

See tähendaks presidendi otsevalimisi, parlamendivalimistel häälte ülekandmise lõpetamist, rahvale siduva jõuga referendumi algatamise õiguse andmist, saadikute tagasikutsumise võimalust, aga ka valitavate ametite nimistute laiendamist kohtunike, prokuröride ja politseiprefektide võrra.

Valimissüsteemi muutmata pole võimalik panna poliitikuid täitma rahva nõudmisi muul moel kui tänavatel jõudu kasutades. Küllap nõustuvad kõik, et see on viimane variant, mida kasutada.

Valimissüsteemi muutmata pole mõtet ka ühegi uue poliitilise jõu tekkel, sest nagu on tõestanud roheliste ja Res Publica näited, irduvad vanas süsteemis ka uued tegijad kibekiiresti valijatest ning muutuvad osaks probleemist, mitte lahendusest.

EESTI RAHVUSLIK liikumine on korraldanud juba alates eelmise aasta sügisest eri Eesti kohtades rahvakoosolekuid, et rääkida, missugune on tema ettekujutuses tugev ja õitsev eestlaste Eesti, ning uurida inimestelt, kuidas nemad kujutavad ette selle saavutamist. Lähtekoht on lihtne: kodanikena pole meil mitte ainult õigus, vaid kohustus sekkuda, kui on näha, et asjad lähevad vales suunas.

Kas seda teha kodanikuliikumisena, uue partei loomise abil või veel mingil muul moel, ongi arutelude teema.

Homme kell 18 teeme säärase koosoleku Viljandi muuseumi lugemissaalis. Kõik on sinna oodatud kaasa mõtlema.

Lõpetuseks vastan pealkirjas esitatud küsimusele. Vaevalt Eesti uuesti vapse vajab — see oleks vana supi soojendamine. Küll aga vajame poliitikas uusi nägusid ja ideid, et toimuksid normaalne verevahetus ja areng. Muidu võime taas lõpetada nii nagu 1939. aastal.

http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=94869



Martin Helme hakkas peale aprillimässu püstolit kandma (Võtke eeskuju!)

21.08.2007 09:08
Helme sõnul on tal pärast aprillirahutusi kogu aeg püstol kaasas, kirjutab ajakiri Just!
Martin Helme jätkas, et just enne aprillirahutusi oli ta avanud baari.
«Olin uksed avanud just 25. aprillil, järgmisel päeval läks mässuks. Esimesel õhtul ei löödud aknaid segi, aga teisel löödi. Kuskil mai keskpaigani eriti inimesi ei liikunud,» selgitas Helme.
Helme lisas, et mässu alates võttis ta relvad ja laskemoona kaasa.
«Ma võtsin relvad ja laskemoona kaasa. Igaüks, kes oleks läbi akna tulnud, oleks ilmselt saanud ka. Ei tea, mitu pidet oleks tühjaks lasknud, aga ei tea ka, mitu inimest oleks jätkanud sissetulemist. Pärast aprillirahutusi on mul üldse kogu aeg püstol kaasas. Ilma püstolita tunnen ennast kuidagi alasti,» ütles Helme.

Allikas: http://www.elu24.ee/?id=1495

1 Comment

classic Classic list List threaded Threaded
EVL EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Re: Martin Helme: Kas Eesti vajab uusi vapse?

Martin Helme.

26. aprill 2009

1. Eesti inimese sõna peab hakkama maksma!

Eestlased ei saa leppida sellega, et Eesti kohta käivad otsused tehakse ära ilma meie teadmata või nõusolekuta. Tuleb peatada Euroopa Liidu liikumine liitriigi suunas, kuhu tirib meid Lissaboni leping. Euroopa peab olema riikide liit. Selleks vajame Lissaboni lepingu asemel uut aluslepet, mis tagaks Eesti kui rahvusriigi püsimise ja looks vähem bürokraatliku ning tsentraliseeritud koostööraamistiku.

2. Eesti vajab ausat ja sõltumatut kandidaati!

Eestit saab edukalt esindada inimene, kes ei sõltu parteide tagatubadest või suurärimeeste rahakotist. Kandideerin europarlamenti üksikkandidaadina, sest ainult nii saab eestlane valida näo ja nimega inimest, mitte anonüümset parteimasinat. Ainult nii võid olla kindel, et Sind hakkab esindama just see kandidaat, kellele usaldasid oma hääle.

Europarlamendisaadikuna avalikustan regulaarselt saadiku tööga seotud tulud ja kulud. Poole tööajast kavatsen veeta Eestis suheldes oma valijatega, andes aru oma tegevuse kohta europarlamendis.

3. Tugev perekond ja lapsed ausse!

Eesti tulevik on kindlustatud ainult siis, kui meil on piisavalt lapsi, kellele oma töö vilju ja esivanemate pärandit edasi anda. Iibekriisiga võitlemisel on kesksel kohal tugev perekond ja perekesksed väärtushinnangud. Lasterohkuse eelduseks on traditsiooniliste pereväärtuste tugevus. Seisan selle eest, et Euroopa Liidus lõpetataks homopropaganda tegemine ning ei õõnestataks traditsioonilist ja elu edasi viivat peremudelit.

4. Lõpp tööturgu ahistavatele eurodirektiividele!

Majanduse vabalangemise tingimustes muretseb iga inimene enda ja lähedaste toimetuleku pärast. Praegu on kõige tähtsam tagada inimestele töö. Selleks tuleb vähendada bürokraatiat ja regulatsioone, mis lämmatavad kasulikke töökohti loovat ettevõtlust. Enamasti pärinevad need takistused Brüsselist ja just seal tulebki nendega võidelda. Valitsus ei tohi pakkuda inimestele võltslahendust, palgates juurde uusi bürokraate, kes ei tooda midagi ja lähevad maksumaksjale kalliks maksma. Valitsus saab inimesi aidata, makstes kinni nende täiend- ja ümberõpet ning tagades töötukassa abil mõistliku puhvertsooni töökoha kadumise ja uue leidmise vahel.

5. Kaitsen kodumaist kapitali ja väikeettevõtlust!

Eesti inimese heaolu tagamiseks on vaja aidata ettevõtlust, eelkõige väikeettevõtlust. Just seal luuakse kõige rohkem töökohti ja just see kujutab endast tegelikult kodumaist kapitali. Euroopa Liit hoolitseb eelkõige suurfirmade eest, luues suurtele monopolidele või kartellidele seadusandlusega ärieeliseid, suurendades tarbija kulusid ja vähendades tema võimalusi valida. Eesti tarbija kaitsmine monopolide ja kartellide röövimise eest ning kodumaise ettevõtluse tugevnemisele kaasa aitamine hakkab olema minu olulisemaid ülesandeid. Võidelda tuleb ka suurettevõtete lobitöö tulemusel neile makstavate subsiidiumitega, mis tuleb tavakodaniku taskust ja lämmatavad väiksemaid konkurente. Eesti peab saama tootvaks maaks, kus on tööd, toimib eksport ja mille abil suureneb inimeste jõukus.

6. Eesti põllumees väärib võrdset kohtlemist!

Liitumisel Euroopa Liiduga leppis Eesti valitsus sellega, et meie põllumajandustootjad saavad vähem toetusi võrreldes vanade liikmesriikidega. Selline olukord kestab tänini: nime poolest on euroliidus küll ühtne põllumajanduspoliitika, kuid eri riikide põllumehi koheldakse erinevalt. Meie põllumehed on selgelt kõlvatu konkurentsi tingimustes. Eurosaadikuna kavatsen võidelda selle eest, et Eesti tootja saaks võrdse kohtlemise. Eesti maapiirkondade majanduselu soodustamiseks peab Eesti taastama riikliku kokkuostusüsteemi väiketootjatelt ning looma riikliku ekspordiagentuuri.

7. Elektri hind peab jääma odavaks!

Eestil on olemas oma energiaallikad, kuid nende hind euroliidu reeglite tõttu aina suureneb. Erinevad direktiivid, kvoodid ja normid kehtestavad meie elektrile lisakulusid, mis võetakse meie inimeste taskust. Sellised suursaastajad nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa hoiavad oma looduskeskkonda puhtana, pigistades Eestilt välja võimalikult puhast, aga kallist energiat. Meie valitsus ei seisa meie huvide eest. Eesti inimene peab ka tulevikus saama odavat energiat, tegemata seda keskkonna arvelt. Meie energiavarustatus peab olema võimalikult mitmekesine ja konkurentsipõhine, pakkudes nii põlevkivi- ja tuumaenergiat kui ka erinevaid taastuvenergia võimalusi. Eesmärk peab olema lokaalne ja sõltumatu energiavõrk, mis on ühendatud naabritega. Just nii on tagatud odav hind ja energiajulgeolek.

8. Hoiame Eesti krooni kindlana!

Valitsuse ja suurärimeeste jutt, nagu aitaks eurole üleminek suurendada stabiilsust ja välitida krooni devalveerimist, on rahva teadlik eksitamine. Krooni kurss sõltub eelkõige meie enda eelarvepoliitikast. Meie eesmärk praegu on elavdada majandust ja mitte üle minna eurole. Eurotsoonis viibimine pole päästnud ühtegi riiki majanduslangusest. Küll aga on see võtnud liikmesriikide valitsustelt võimaluse oma majandust ise tõhusamalt juhtida ja sellega kriisi raskust vähendada.

Pole vähetähtis, et eurole ülemineku vastu on pooled eestlased. Nad teavad, et euro tooks endaga kaasa elatustaseme languse ja hinnaralli – nii on juhtunud kõigis eurole üle läinud riikides. See on asjaolu, millest Eesti poliitikud vaikivad. Vaikitakse ka sellest, et euro ise ei pruugi kriisi üle elada. Eesti oma raha – kroon – ei ole rahvusromantiline nostalgia, vaid konkreetne vahend ise oma majandust juhtida ja seeläbi heaolu tagada. Seda mõistavad hästi ka naaberriik Rootsi, Taani ja Suurbritannia, kes hoolimata kuulumisest Euroopa Liitu ei ole oma rahast loobunud. Kroonist loobumine tohib toimuda ainult rahvahääletuse tulemusel.

Kindlasti tuleb meil võimalikult tõhusalt ja ulatuslikult ära kasutada kõiki neid võimalusi, mida pakuvad eurotoetused. On tähtis, et me saame võrdselt koheldud vanade liikmesriikidega, et meile antavad summad ja tingimused lähtuks päris solidaarsusest, mitte kartellipoliitikute poolt jutlustatavast solidaarsuse sildi taha varjuvast omakasust.

9. Vene surve vastu tuleb võidelda ka Euroopa Liidus!

Enne liitumist Euroopa Liiduga lubasid kõik poliitikud, et pääseme Euroopa tiiva alla ja oleme kaitstud Vene surve eest. Kriitilise mõtlemisega inimesed hoiatasid juba siis, et Vene surve ei kao mitte kuhugi ning hakkab edaspidi meile tulema hoopis läänest, Venemaale sõbralike suurte euroliidu riikide poolt. Nii ongi juhtunud.

Euroopast tulev surve lõdvendada meie kodakondsuspoliitikat ning minna üle sisuliselt kakskeelsusele on Moskva tellimuse täitmine tema lääne semude poolt.
Me peame hakkama jõuliselt vastu Saksa-Prantsuse-Itaalia ärihuvidele ja sellisele
EL-i ühtsele välispoliitikale, mis tallub Eesti rahvuslikud huvid jalge alla. Kui häbematult venemeelsed nad on, selgus Gruusia sõja ajal.

Europarlamendis hoolitsen ma selle eest, et Eesti julgeolek oleks alati kaitstud ka lääneriikide egoistlike kokkulepete eest. Eesti saab oma huve kõige paremini kaitsta, panustades piirkondlikule koostööle Ida-Euroopa riikidega.

10. Migrantide osakaal peab vähenema!

Eesti on koos Lätiga maailma kõrgema välispäritolu rahvastikuga riike. Meil on ligi kolmandik elanikkonnast hilismigrandid. Ometi ei ole Eesti end kaitsnud võimaluse eest, et siia saabub piiramatult immigrante veelgi juurde. Selline olukord on vastuvõetamatu, sest ähvardab viia eestlaste osakaalu vähemusse oma põlisel kodumaal. Meie eesmärk peab olema vähendada, mitte suurendada migrantide osakaalu. Eesti esindajana Euroopas seisan selle eest, et meie erilist olukorda mõistetakse ning piiramatu immigratsioon ei oleks võimalik. Võitlen ka selle eest, et panna piir Euroopa islamiseerumisele.

11. Surmanuhtlus tuleb taastada!

Kogu maailmas, sealhulgas Eesti juhtub aeg-ajalt kuritegusid, mis on nii võikad ja õõvastavad, et ükski karistus ei tundu olevat piisav. Pooldan mõningate eriti jõhkrate kuritegude puhul surmanuhtluse taastamist Eestis. Suurim takistus selleks on Euroopa Liidu poolt peale surutud surmanuhtluse keelustamine. Kõige õigem koht debati alustamiseks ja surmanuhtluse tagasi toomiseks on europarlament. Kavatsen Brüsselis kindlasti nõudma hakata, et karistuspoliitika oleks taas iga riigi enda määrata.
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
Loading...