Leo Kunnase mõned artiklid

classic Classic list List threaded Threaded
4 messages Options
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Leo Kunnase mõned artiklid

EVL
Administrator
This post was updated on .
VAATA KA SIIA!



http://et.wikipedia.org/wiki/Leo_Kunnas#Artiklid

http://www.epl.ee/?lk_id=1001&tegevus=otsi&start=0&marksona=&algus_paev=14&algus_kuu=10&algus_aasta=1995&lopp_paev=13&lopp_kuu=11&lopp_aasta=2009&autor=leo+kunnas&rubriik=






Leo Kunnas ehitab uut maailma


20. oktoober 2007 00:00 Päevaleht
       
Reservkolonelleitnant Leo Kunnas räägib kaitseväest ja raamatutest, pooleli olevatest tegemistest, sellest, miks filmi “Sõrmuste isand” kolmas osa on parem kui teine ning kuidas ta praegu maksab tegevteenistuse ajal laste ees tekkinud võlgu.

10. oktoober 1984 Ukraina NSV-s piiriäärses Tšernovtsõ oblastis. Vastseliina keskkooli 10. klassi õpilase Leo Kunnase seljakotis on maakaardid, kompass, kaustik, pliiats, kaks teelusikat, pudeli-

avaja, konserviavaja, konservid, suitsuvorsti, purk mangodzˇemmi, neli pakki küpsiseid, eesti-inglise sõnaraamat ja kaks romaani ning peas otsus Nõukogude Liidust lahkuda.

200 meetri kaugusel Rumeeniast pidasid piirivalvurid ta kinni ning kohus saatis seni heade vaimsete võimete ja õppeedukusega silma paistnud 16-aastase poisi kasvatusliku töö kolooniasse. Raamatud sai ta koos söögiriistade, küpsiste ja moosiga tagasi. Kunnase mäletamist mööda olid tal peale sõnaraamatu kaasas Erich Maria Remarque’i “Läänerindel muutuseta” ja Bruno Traveni “Surmalaev” – sest need on inimestest, kes peavad väga rasketes olukordades hakkama saama ning ühtlasi üsna väikeses ja kerges köites. Sellest, kuidas teda vanglas “ümber kasvatati”, kirjutas Kunnas ise hiljem ehedat vägivalda, masendust ja ellujäämistahet täis jutu “Kustumatu valguse maailm”.

Kunnas meenutab, et umbes 12-aastaselt hakkas tal murenema illusioon, et nõukogude ühiskonnakorraldus on õige. Arusaamine, et see kord pole talle vastuvõetav, viis põgenemiskatseni, sest selle vastu võitlemiseks polnud ta veel valmis. Vanglas sai ta hüüdnimeks Poliitik (“Kustumatu valguse maailmas” jagas Kunnas oma kogemused kahe tegelaskuju – Poliitiku ja Metsavenna – vahel.)

Ei joo ega suitseta

13–14-aastaselt võttis ta ühe tuttava setu päritolu endise Nõukogude dessantvägede kapteni eeskujul omaks sõjaväelase mõtlemise ja suhtumise, et oma nõrkustest tuleb üle saada. Tollal otsustas Kunnas sedagi, et ei hakka jooma ega suitsetama, ning on sellele kindlaks jäänud.

Keskkooliaastad Eesti ja Venemaa kinnipidamisasutustes tugevdasid veelgi arusaamist, et elu selgroog on tugev tahe. Pärast vabanemist palus Kunnas end võtta vabatahtlikuna Nõukogude Liidu armeesse ajateenijaks. Juba aastaid sidus ta oma tulevikuplaanid sõjaväega. Esialgu tahtis ta minna õppima Venemaale Rjazani või Moskva sõjakooli, ent pärast kriminaalkaristust polnud see võimalik. “Praegu  võin öelda, et võib-olla mul läks isegi hästi ja sattusin vangi õigel ajal – minust ei tulnud komsomolitegelast või pagan teab keda. Sattusin õigel ajal õigele poolele,” sõnab mees. Lapsepõlve lõpust, vanglast ja ajateenistusest jutustab tema romaan “Sõdurjumala teener”, mille ta kirjutas kokku enda ja veel kahe mehe elulugudest.

Juba enne Eesti taasiseseisvumist astus Kunnas kaitseliitu, veidi hiljem oli Eesti kaitseväe taasloomise juures ning õpetas aastate jooksul välja tuhandeid sõdureid, allohvitsere ja ohvitsere. Kunagine vanglakaristus pole Eesti Vabariigis takistuseks saanud. “Ma ei ole oma elus teinud midagi, mida võiks praegu käsitada kriminaalsena,” kinnitab Kunnas. “Minu taust on kaitse-

väes põhjalikult läbi uuritud, sest muidu poleks ma riigisaladuse luba saanud.”

1. oktoobril 2007 läks kolonelleitnant Kunnas, üks kaitseväe hinnatumaid noorema põlvkonna ohvitsere, reservi. Viimastel aastatel töötas ta kaitsejõudude peastaabi südame ehk operatiivosakonna ülemana. See tähendab, et ta vastutas käimasolevate sõjaliste operatsioonide, Eesti sõjalise valmisoleku ja mobilisatsiooni, aastaplaanide tegemise, koordineerimise ja aruandluse ning väljaõppe eest. Ta on uhke, et tema ametiajal pole kaitseväes väljaõppe käigus keegi surma saanud.

Juuli lõpus esitas kolonelleitnant Kunnas lahkumisavalduse, mille kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots lükkas algul tagasi, veendes teda jääma. Tulevaks aastaks oli juba plaanis, et Kunnas läheb õppima Soome riigikaitse kõrgkooli kindralstaabikursusele. Miks Kunnas reservi minna otsustas, on mees juba korduvalt ja põhjalikult seletanud (peamiseks ajendiks oli mais algatatud põhiseaduse muudatus, mis muudab kaitseväe juhtimist ja pisendab kaitseväe juhataja rolli).

See ei tähenda aga kaugeltki, et Kunnas oleks loobunud kaitseväe teemal kaasa rääkimast. “Minu teenistus jätkub teises vormis. Tundsin, et ei saa Eesti armeed enam seestpoolt aidata ja võin tsiviilisikuna rohkem abiks olla,” põhjendab ta. Vanasõnagi ütleb, et sõnad on võimsam relv kui mõõk, ja Kunnas on juba ammu tuntud hea kirjutajana. Eesti Päevalehe kolumnistina kirjutab ta kaks korda kuus, üleeile ilmus esimene arvamuslugu “Illusioon mittetotaalsest sõjast”.

Totaalkaitse pooldaja

Kunnas on totaalkaitse veendunud pooldaja. See tähendab, et oma riigi kaitsmine pole mitte ainult sõjaväe ja poliitikute, vaid kogu rahva asi, ja selleks tuleb valmis olla. Ta toob näiteks juudid, kes Teises maailmasõjas samuti palju kannatasid, ja erinevalt eestlastest on teinud sellest väga põhjalikud järeldused. “Meil on levinud suhtumine, et kui tervet rehkendust ei jõua, tehakse pool, ja kui seda ka ei jõua, siis sellest pool. Aga sõjas kehtib lihtne loogika, et see, kes tegi ainult pool rehkendust, kaotab.”

Ta usub, et kallaletungi korral on eestlastel võimalik Eesti Vabariiki kuni abi saabumiseni enda käes hoida, kuid nendib, et see eeldab rahva tahet. “Kui arvame, et oleme väetid ega suuda enda kaitseks midagi teha, pole mõtet armeed pidada. Näiteks läks tühja kõik, mis Eesti armee arendamiseks 1920-ndatel tehti, sest aastail 1939–1940 seda armeed ei kasutatud.”

Kuigi Kunnas ei välista, et võib tulevikus tegevteenistusse tagasi pöörduda (näiteks ka praegune kaitseväe juhataja kindralmajor Laaneots on vahepeal reservis olnud), kavatseb ta järgmised kaks-kolm aastat pühendada kirjutamisele. Artiklite kõrval (mis peaks lõpuks ka kogumikuna ilmuma) töötab ta oma esimese ulmeromaani kallal. Kuna talle on sadadest loetud ulmeraamatutest meeldinud kõige rohkem need, mille autor on loonud terve uue maailma, näiteks Frank Herberti, Dan Simmonsi, Ursula Le Guini ja vendade Strugatskite teosed, teeb ta seda ka ise.

“Olen selle üle mõelnud juba umbes 12 aastat ja kümme aastat tagasi kujunes lugu kontseptuaalselt välja. Süžee on mul üldjoontes valmis, nüüd on vaja läbi mõelda üksikasjad ja kõik see korralikult kirja panna. Esimesed kolm peatükki on mul juba peaaegu valmis, kokku tuleb neid umbes 45. Raamatu tegevus toimub poole aasta jooksul aastatel 2987–2988 ja kuna peategelane on juhtumisi sõjaväelane, on ka sõjal selles oluline osa,” tutvustab Kunnas.

Kuna ta hindab teadusliku fantastika juures kõrgelt loogilisust ja usutavust, pöörab ta ka oma romaanis sellele suurt tähelepanu. Halva näitena toob ta Robert Heinleini “Tähesõdalased”, mis ei raamatu ega filmina tundu kaadrikaitseväelase silmadele realistlik – sõda ei saa nii käia. “Või näiteks “Sõrmuste isanda” filmi teine osa – see pole korralikult läbi mõeldud, sellisel pealetungil nagu seal, pole ilma tolleaegsete piiramismasinateta mõtet. Kolmas osa on selles mõttes juba palju parem.”

Hindab ulmekirjandust

Head ja samas usutavat ulmekirjandust sõjapidamise kohta on Kunnase hinnangul kahetsusväärselt vähe. Ühe parimana tuleb talle meelde venelase Sergei Snegovi “Diktaator” (eesti keelde pole seda tõlgitud) ja ka näiteks Dan Simmonsi Hyperioni sari on “tsiviilisiku kohta täitsa hea üritus”.

Kirjutamist pole Kunnas õppinud, kuid elu jooksul on ta läbi lugenud kümneid tuhandeid raamatuid, peamiselt lapsepõlves. Lastekirjanduse osa jäi selles aga pisikeseks. “Ma ei osanud kooli minnes veel lugeda ja kuna kodus rääkisime Võru murret, pidin esimesena ära õppima võõrkeele. Kui töövihikus oli koera pilt ja ma kirjutasin sinna “pini”, siis õpetaja tõmbas selle maha – valesti tehtud.” Varsti pärast lugemaõppimist hakkas ta eelistama lasteraamatutele seiklusjutte ja sealtkaudu jõudis 12–13-aastaselt ulme juurde – näiteks on meelde jäänud Boriss ja Arkadi Strugatski, Stanislaw Lemi ja Isaac Asimovi looming, samuti kogumikud “Diogenese latern” ja “Lilled Algernonile”, mille süzˇeed on Kunnasel siiani peas. Järjejutuna ilmus ajakirjas Pioneer ka vendade Strugatskite “Asustatud saar”, mida ta iga kord ootas ja kust leidis toetust tundele, et Nõukogude ühiskonnas on midagi mäda.

Kui aega jagub, tahab ta pärast ulmeromaani lõpetamist kirjutada veel ühe realistliku sõjaromaani, kus saab kasutada juhtumisi oma elust. Endast oleks siis ka kõik kirjutatud, mis kirjutada on.

Praegu edeneb ulmeromaan aga üsna rahulikus tempos, sest suure osa päevast sisustavad kahe-aastane poeg ja neljane tütar. “Ajakirjanikust abikaasa Kaja käib päeval tööl ja lapsed on minu hoole all. Hommikul teen neile putru, käin nendega väljas, siis panen väiksema magama ja mängin suuremaga,” räägib mees. “Mina saan tööle hakata, kui abikaasa koju jõuab. Kirjutan siis õhtuni, ka laupäeval ja pühapäeval. Olen võtnud eesmärgiks kirjutada iga päev vähemalt üks lehekülg, kokku peaks lehekülgi tulema 650, pluss või miinus 50. Aga kui tahan lastega midagi teha, siis on just praegu selleks õige aeg – hiljem, kui nad juba kooli lähevad, ei vaja nad enam nii palju vanemate sekkumist. Tegevteenistuses olles läksid mul õhtud pikale ja tihti töötasin ka nädalavahetustel ning 2005. aastal, kui poiss oli just sündinud, läksin mina Iraaki, nii et kodus olemiseks jäi aega vähe. Mul on praegu hea võimalus laste ees olevad võlad ära maksta ja olen tähele pannud, et lapsed on nüüd juba palju suuremad isa sõbrad.”

Leo Kunnas

•• Sündinud 14. novembril 1967 Põlvamaal.

•• Kasvas üles Venemaa piiri ääres Orava vallas Kliima külas.

•• Õppis Hanikase põhikoolis ja Vastseliina keskkoolis.

•• 1984 püüdis Nõukogude Liidust põgeneda, jäi piiril vahele ja mõisteti vangi.

•• Pärast vabanemist läks vabatahtlikuna Nõukogude Liidu armeesse aega teenima.

•• 1989–1991 õppis Eesti humanitaarinstituudis ja ühe semestri ka Helsingi ülikoolis ajalugu ja filosoofiat.

•• Sõjalise hariduse sai 1992–1994, 1999–2000 ja 2000–2001 Soome riigikaitse kõrgkoolis.

•• 1990–1992 kaitseliidu Tallinna maleva rühmaülem, kompaniiülem ja maleva staabiülem.

•• 1994–1997 kaitseväe lahingukooli õppejaoskonna ülem ja kooli ülem.

•• 1997–1999 kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli ülem.

•• 2001–2007 kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kohusetäitja ja ülem.

•• 2005 teenis Iraagis USA 1. soomusdiviisi 3. brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas.

•• Auastmed: 1992 lipnik, 1994 nooremleitnant, 1995 leitnant, 1997 kapten, 1999 major, 2003 kolonelleitnant.

•• Sõjaväelised autasud: Kotkaristi IV klassi orden, kaitseväe ja kaitseliidu teenetemärgid, USA maaväe Pronkstäht.

•• Avaldanud: 1991 järjejutuna lühiromaani “Kustumatu

valguse maailm” (ajakirja Looming aastapreemia), 2001 romaani “Sõdurjumala teener” (2000. aasta romaanivõistlusel teine preemia, Betti Alveri kirjandusauhind) ja 2006 raamatu “Viiv pikas sõjas”.

•• Abielus Helsingin Sanomate Eesti reporteri Kaja Kunnasega, peres kasvavad tütar Grete ja poeg Karl.
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Täna räägime sõjast

EVL
Administrator
This post was updated on .
Täna räägime sõjast


kirjutas Evar Post ajakirjas Pere ja Kodu , lisatud 15 august 2008


"Ühest küljest teeb pere olemasolu sõduril sõttamineku raskemaks, teisest küljest kergemaks - mees teab, et kui juhtub kõige halvem, siis jääb keegi temast järele." Nii mõtleb Leo Kunnas (40), reserv-kolonelleitnant ja kirjanik, kolme lapse isa.


Kirju ja ohtliku noorpõlvega mees Leo Kunnas elab praegu rahulikku elu. Argipäev kahe väikelapse ja beebiga peres pole muidugi teab mis vaikne kulgemine, aga kui panna sinna kõrvale sõjaväeteenistus Iraagis või oma elu eest võitlemine nõukogude vangilaagris, siis tundub see ikkagi kui jalutuskäik mererannal, vähemalt kõrvalseisjale. Kunnas käibki suuremate laste Grete Laura (4) ja Karl Rudolfiga (3) jalutamas ja mängimas (iga päev 3-4 tundi), teeb perele süüa (põhiliselt hommikul putru) ning kirjutab raamatut (ulmekat) ja artikleid.
Me ei tea muidugi, võib-olla on see vaid viiv tema elus, aga selleski viivus aimub Kun­nasele iseloomulikku pühendumist ja sihikindlust. Tal on kaks eemärki. Esiteks, saada lähedasemaks lastega, et tasa teha Iraagis perest eemal oldud aeg ja hilisemad pikad tööpäevad Eesti kaitseväes. Teiseks, kirjutada iga päev keskmiselt üks lehekülg 12punktises arvutikirjas teksti raamatu või mõne artikli jaoks. Nädalavahetus kaasa arvatud.
16aastaselt üritas Kunnas Nõukogude Liidust põgeneda, kuid jäi vahele ning veetis kaks aastat Eesti ja Venemaa vanglates. Teda on nõukogude ajal kaks korda kohtulikult karistatud: lisaks põgenemiskatsele riigist on tema kontos veel põgenemiskatse vanglast ja ebaseaduslik relvade omamine.
Raske on seedida seda jõhkrust, masendust ja valu, mida õhkavad Kunnase raamatud vanglaelust ning sellele järgnenud aastatest nõukogude armees. Siiski soovitan teil anda neid oma poegadele lugeda. Siis nad kujutavad ette, mis oli nõukogude võim.
Kunnase pilk ei reeda märke läbielatud katsumustest. Erariietes ei paista ta üldse eriti sõjaväeline välja. Hoiak on pigem pisut kühmus kui sirge, hääl pigem vaikne kui kõlav. Pilk vaatab pidevalt kaasvestlejale silma. See pole midagi niisugust, mis läbistaks liikmed ja naelutaks seinale, see pole ka sugereeriv. See on ausa mehe selge silmavaade, mis ütleb, et kõneleja räägib, mida mõtleb.


Kui tuleb sõda

Te rõhutate pidevalt, et Eestil peab olema võimalikult hea iseseisev kaitsevõime ning me vajame üleüldist sõjaväekohustust, mitte palgaarmeed. Miks see nii tähtis on?
Maailm muutub ja muutused ei ole ennustatavad. Kas keegi oskas 1986. aastal arvata, mis toimub 1996, või kas keegi nägi 1936. aastal ette olukorda kümme aastat hiljem. Me ei saa prognoosida ka Venemaa käitumist sellel sajandil. Venemaa on eelmisel aastatuhandel olnud meie suhtes vaenulik ja oleks ennatlik ütelda, et midagi on totaalselt muutunud. Sellepärast on meil mõistlik valmistuda kõige negatiivsemaks stsenaariumiks.

Kas Eesti meestel ikka jätkuks tahet oma riiki kaitsta?
See on sama nagu Vabadussõjas, kui vabatahtlikke oli mõni tuhat, aga mobilisatsiooniga saadi kokku 86 000. Osa mehi on valmis võitlema igal juhul, osa mehi võitleb meie vastu, kuid enamus, 70-80%, on seaduskuulekad ja teevad, mis kästakse.
Eesti probleem on selles, et meie kodanikkond ei ole ühtne. Varanduslik kihistumine on läinud liiga suureks, meil on erinevad rahvusrühmad. Selle sajandi võtmeküsimus on, kuidas saavutada olukord, mis suurendaks Eesti elanikkonna ühtsust. Kui me seda ei saavuta, siis majanduslanguse ja muude kriiside ajal võib see ühel hetkel viia relvastatud konfliktini.

Rahvusgruppide vahel?
Lojaalsete ja ebalojaalsete kodanike vahel. 100 miljoni elanikuga riik võib lubada endale poliitikat, et viimane 10 miljonit saagu ise hakkama või kärvaku, aga 1,3 miljoni elanikuga riigil pole selleks ressurssi. Ma ei arva, et kehvemaid peab nagu sitta pilpa peal hoidma, aga on selge, et paljud ebavõrdsuse probleemid pole otse seotud inimeste töökusega.

Kas kohustuslik ajateenistus suurendaks ühtsust?
Absoluutselt, riigi teenimine on üks asi, mille ümber saab ühtsust ehitada. Kui riigikaitsest hakkab osa võtma ainult väike osa meestest, siis muu elanikkond võõrdub sellest, samuti ka otsustajad, kes lõikavad ära ressursid.
See on Lääne-Euroopa trend. Paljude riikide elanikud pole huvitatud oma territooriumi kaitsmisest. Areng on võrreldav sellega, mis toimus Rooma impeeriumis enne selle lõppu. Esiteks ei tahtnud roomlased enam oma riiki kaitsta ja teiseks lasti barbarid sisse.
NATO Euroopa liitlased loodavad üksteise peale. Kõik mõtlevad, et mina võin oma kaitsekulutusi kärpida, küll ameeriklased kuidagi välja veavad.

Kas NATO tuleks meile appi?
Küsimus on riikides. Kui USA-l on vabu vägesid, siis küllap nad tulevad. Kuid kriis, kui see puhkeb, ei tule meile soodsal momendil, vaid pigem hetkel, kui NATO riikide jõud on rakendatud ja tähelepanu mujal.

Siis ei pruugi meie esmane vastupanuvõime kuni liitlaste appi jõudmiseni meid päästa.
Meie asi on teha kõik, mis sõltub meist. Teine variant on see, et me ei tee midagi ja loodame, et teised tulevad appi.

Eesti on aastasadu olnud sõdade tallermaa, ehk on see meie vaimu murdnud?
Ei usu. Vabadussõda tõestas, et suudame sõdida küll. 1939. aasta otsus mitte sõdida on Vabadussõja kontekstis kummaline. Lõpuks pidime ikkagi võitlema... võõraste lippude all üksteise vastu. Iga neljas eestlane sai kas surma, saadeti Siberisse või pidi emigreeruma. Kas see on siis mingi võit? Aga ma ei pea Pätsi reeturiks, vähene lootmine endale ja absoluutne lootmine teistele on Eesti poliitikute arhetüüp.

Ja kui me Vabadussõjas siiski endale lootsime, läks meil hästi.
Jah, ja siis aitasid meid ka teised.

Kui süsteem murrab inimest

Romaanis "Sõdurijumala teener" on üks vana mees, keda kutsutakse Kapteniks ja kellel on suur mõju peategelasele. Selline inimene oli ka teie elus.
Ta oligi endine nõukogude õhudessantvägede kapten, eestlane, kes elas Petseris (Leo Kunnase lapsepõlvekodu on Petseri ligidal, Vene piiri ääres Orava vallas). Ta käis Orava sovhoosis raha teenimas. Ma olin siis teises või kolmandas klassis, kui me kohtusime ja hakkasime suhtlema. Ta rääkis mulle esimesena, 80ndate alguses, et Nõukogude Liit variseb kokku. Mul jäi suu lahti, et keegi ütleb, et see riik ei saa kesta.

Kokkupuude temaga määras teie vaated elule ja see viis ka põgenemiskatseni riigist.
Jah, nii see on.

Mida elu vanglas teis muutis?

Raske öelda, veendumused olid selleks ajaks juba välja kujunenud ja viha süsteemi vastu muutus vaid tugevamaks.

Kuidas te vanglates ja sõjaväes ei nüristunud?

Kui süsteem murrab, ega sellepärast pea kohe nüristuma.

Aga paljud nüristuvad.
Paljud võivad nüristuda ka hoopis leebemas süsteemis.

Eesti vabariik pidi teile olema unistuste täitumine, te vihkasite ju nõukogude võimu.

Loomulikult, ja oskan seda ehk siis ka teistmoodi hinnata.

Küllap seletab see ka pühendumist Eesti kaitsevõime arendamisele.

Jah, selle mõttega olen üritanud vabariiki teenida. Ma olen näinud, mida okupatsioon inimestega teeb, ja ma lihtsalt ei taha, et samasugused asjad korduksid. Inimesed, keda Brežnevi ajal ei ahistatud, võib-olla ei tajunud süsteemi koledust piisava teravusega.


Kui sõdurit ootab pere

Iraaki minnes jäi teil koju kaks väikest last. Kas poleks olnud vastutustundlikum jätta minemata?

Pere suhtes ehk olnuks, aga mitte riigi ja kaitseväe suhtes. Siis ei sõdiks ju keegi, kui kõik teeksid valikuid individuaalsetest kaalutlustest lähtuvalt. Keda siis riik saadaks sõtta?
Kui oleme USA liitlane, tuleb vere hinda maksta. Me ju loodame, et kui sõjaväeline konflikt peaks puhkema, siis liitlased abistavad meid.
Abikaasa Kaja loomulikult ei olnud rõõmus. Aga ta leppis, ema ja õde aitasid tal hakkama saada. Väga suur abi oli Gätlinist, meie lapsehoidjast, ja palju aitasid ka naise sõbrad. Grete Laura oli siis just kaheseks saanud, ta on hiljem emale rääkinud, kuidas ta kartis, et isa ei tulegi tagasi.

Kuidas tütar sõjast aru saab?

Me oleme temaga palju rääkinud Eesti ja Soome ajaloost, sellest, kes on kellega sõdinud. Ma olen talle selgitanud, et sõditakse millegi pärast. Et kui teised tulevad ja tahavad, et me teeksime asju, mida meie ei taha teha, siis me peame sõdima selle eest, et me saaksime teha neid asju, mida tahame.

Kuidas lapsele surmast rääkida?
Ma olen öelnud, et kes on surnud, see on ingel. Et see juhtub vanemate inimestega, aga mõnikord ka noorematega.

Mida sõjakoldes olev sõdur ootab oma naiselt?
Meil oli nii, et kodused mured minuni ei jõudnud, abikaasa lahendas kõik ise ära. Kui kodus on probleemid nii suured, et ka sõjas olev mees neisse kaasa tõmmatakse, siis on tal raske, sest seal on väga vähe võimalusi aidata neid lahendada.
Sõdurid vahel ootavad, et kodus saadaks aru, mis tähtsat tööd nad teevad. Seda pole mõtet loota. Kodustel on oma mured ja need on piisavalt suured. Hea, kui nad nendega hakkama saavad. Sõjaväelasel ei tasu end kangelaseks pidada, vaid pigem tunnustada koduseid selle eest, et nad toime tulevad.

Kui palju te üldse rääkisite sellest, mida te seal teete.

Üsna vähe, naine pärast luges raamatust ("Viiv pikas sõjas", Leo Kunnase dokumentaaljutustus teenistusest Iraagis), mis seal juhtus. Rohkem rääkisime sellest, mis kodus toimub. Mina pajatasin, mida ameeriklased teevad ja et sõime seda ja seda ning staabis on sihukesed tüübid. Helistada ikka sai ja interneti teel suhtlesime, abikaasa kirjutas mulle pikemaid meile ja mina talle lühemaid vastu.

Kas tagasi tsiviilellu tulla oli raske?
Ei olnud, ma läksin kohe järgmisel päeval teenistusse kaitseväe peastaapi. Seal venisid päevad pikaks, Grete arvas veel tükk aega, et isa on Iraagis edasi, aga tuleb lihtsalt vahel õhtul koju.

Kui tahad rahu

Kas teie peres on mees perekonnapea?
Ma ei ole selle teooria eriline pooldaja. Leivateenimise eest on meie peres väljas nii mees kui naine, minu abikaasa ei aktsepteeriks kunagi koduperenaise rolli. Mul pole ka mingit kompleksi, et peaks kodus otsustama või juhtima. Saan seda mujal piisavalt teha, nii et ei tunne vajadust ennast kodus traditsioonilises meherollis kehtestada.

Kuidas teie igapäevaelu nüüd välja näeb?
Hommikupoolikul tavaliselt kirjutan, muul ajal tegelen lastega ja teen kõike, mida kodus vaja teha. Käin iga päev lastega 3-4 tundi väljas. Tihti läheme jalgsi kesklinnast Pronksi tänavalt Kadriorgu, seal mängime, siis kõnnime mere äärde Russalka juurde. Tagasi tuleme tavaliselt trammiga. Pronksi tänavalt Russalka juurde tuleb oma kolm kilomeetrit ära, Grete Laura ja Karl Rudolf jaksavad marssida küll. Tänapäeval on kõik nii autostunud ja lapsed ei saa liikuda. Liikumisharjumusele pannakse aga alus varases lapsepõlves ja hiljem on seda raske tekitada.
Kui koju tagasi jõuame, on juba hiline lõunasöök. Ei saa arugi, kuidas päev läheb.

Mida on lastega koos olemine teis muutnud?
Koosolemine iseenesest juba kasvatab isa, ta saab aru, et tegelemist on vaja, see pole millegagi asendatav. Meie side läheb järjest paremaks. Lapsed on ju täpselt samasugused nagu sõdurid, vajavad tegelemist. Kui ei tegele, siis lähevad omapead. Nendega olemine annab mulle rahulolutunde, et olen nende kasvamist mõjutanud.

Kas sõda mängite?
Ei ole väga palju mänginud, aga kindlusi oleme küll kõvasti ehitanud, mererannas on neid liivast päris hea teha. Mul on selline väiksem armeeseljakott mänguasjadega kaasas, puistan need liiva peale laiali ja siis nad mängivad ja ehitavad.

Te olete sõjaväelane ja isa. Kas teil ei teki vastuolu: lastele tahaks ju õpetada, et vägivald pole lahendus, samas sõda on alati vägivald?
Lastele loomulikult tuleb õpetada, et vägivald pole lahendus, aga ma ei saa ju ka pojale rääkida, et kui teda tulevad liivakastis teised togima, siis peab ta sellega leppima. Ma üritan talle õpetada, et ta ei läheks ise kedagi togima, aga kui suuremad tulevad kiusama, on vaja enda eest seista.

Sama põhimõte kehtib riigi kaitsmises ka.
Jah, ma võin ju tahta rahu, aga sõjad tulevad meie tahtest sõltumata.

 
Abikaasa Kaja koos pere pesamunaga.

Leo Kunnas
Sündis Põlvamaal Vene piiri lähedal, Orava vallas Kliima külas.
1984. aastal üritas Nõukogude Liidust põgeneda, kuid võeti piiril kinni ja pandi vangi.
Pärast vabanemist läks Nõukogude Liidu armeesse.
Haridus:
Õppinud Eesti Humanitaarinstituudis ning ühe semestri Helsingi ülikoolis ajalugu ja filosoofiat. Sõjalise kõrghariduse sai Soome riigikaitse kõrgkoolis.
Töö:
Olnud Kaitseliidu Tallinna maleva staabiülem, kaitseväe lahingukooli ja kõrgema sõjakooli ülem, kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülem.
2005. aastal teenis Iraagis USA 1. soomusdiviisi 3. brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas.
Läks reservi alates oktoobrist 2007, põhjuseks põhiseaduse muudatus, mis teisendab kaitseväe juhtimist ja vähendab kaitseväe juhataja rolli. Praegu kirjutab arvamuslugusid ajakirjandusele, valmimas on kaks raamatut.
Auaste: kolonelleitnant.
Raamatud: lühiromaan "Kustumatu valguse maailm" (ilmus Loomingus järjejutuna 1990-1991), "Sõdurijumala teener" (2001), "Viiv pikas sõjas" (2006).
Pere: abikaasa Kaja Kunnas on ajakirjanik, kodus kasvavad lapsed Grete Laura (4 a), Karl Rudolf (3 a) ja Astrid Julia (3 k).




LEO KUNNAS: Elukutse – isa

07. mai 2009 00:00

Käin tihti lastega Tallinna kesklinna ja Kadrioru mänguparkides. Kui veel aasta-poolteist tagasi nägi seal argipäevasel tööajal suhteliselt harva väikelastega isasid, siis nüüd on neid märgatavalt rohkem.

Paljudel eesti meestel on nüüd vähem tööd ja rohkem aega. Paraku ei tähenda see, et neil oleks vähem muresid.

Loodetavasti paneb kriisiaeg mehi mõtlema ka selle üle, mis on nende elus oluline ja mis teisejärguline, mis kaduv ja mis jääv. Kõige muu seas on paslik endalt küsida: mis kohal on mu elus perekond? Kuidas ma suhtlen oma lastega ja hoolitsen nende eest?

Sõber tuletas meelde üht ammust juhtumit. Olin tollal kõrgema sõjakooli ülem ja sõbral oli väike poeg teenistuskohas kaasas. Kui ta oli lapse sülle võtnud ja talle musi andnud, olin ma öelnud: „Sa hellitad poisi ära.” Kamraad küsis nüüd, mis ma kolme lapse isana oma kunagisest ütlusest arvan.

Vastasin talle, et eks elu õpeta. Iga eesti mees on oma elu jooksul omandanud vähemalt ühe või kaks, paljud isegi rohkem ameteid. Ma ei ole ses suhtes erand: sõjaväelase elukutse olen selgeks saanud pikkade õpingute ja vaevarikka tööga ning kirjaniku oma pealtnäha lihtsalt, kõrvaltvaataja jaoks võib-olla isegi möödaminnes. Mehed teavad, et kui teha oma tööd korralikult, tuleb kõvasti pingutada. Kuid kas me mõtleme oma laste isaks olemisest kui pidevast ja mõtestatud jõupingutusest, teatud mõttes nagu elukutsest?

Gorjatši estonski paren

Mis segab eesti meest olemast hea isa? Kõigepealt see, millisena mäletame oma lapsepõlve ja isa. Keskmist eesti meest ei ole tema isa lapsepõlves üleliia sülle võtnud, musitanud, öelnud, et ta oma last armastab, ega pakkunud piisavalt inimlikku hellust. Harva on isad meid kiitnud. Olen pidanud oma lapsepõlve õnnelikuks, sest võisin isaga koos maatöid teha. Paljude meeste mälestused on palju karmimad, sest nad on pidanud üles kasvama ilma isata, isast lahus või pühapäevaisa lünkliku hoole all.

Teiseks mõjub muidugi meie loomus ehk rahvuslik iseloom, kuigi see on sisuliselt müüt, mis iseennast taastoodab ja võimendab. Kui ühe mu raamatu tegelaselt küsitakse, kes ta on, vastab ta lühidalt: GEP. Gorjatši estonski paren. Emotsionaalne tagasihoidlikkus, isegi külmus või kinnisus iseloomustab paraku paljusid meist ja ma ei pea ennast mingiks erandiks. Lähedaste inimestega suhtlemise muudab see muidugi raskemaks. Kuid sellest teatud mõttes emotsionaalsest krambist on vähemalt oma lastega suheldes võimalik üle saada, sest lapsed ei oota sinult mingeid näidissooritusi ega rolle, vaid lihtsalt suhtlemist ja iseendaks ehk siis oma laste isaks olemist.

Kuid heaks isaks olemise kõige tõsisem takistus ei ole mitte meie lapsepõlve isakuvand ega emotsionaalne külmus, vaid omaenda väärtushinnangud. Selle üle ajendas mind mõtlema üks oponent, kes kunagi nimetas mind macho-meheks, lausa kaitseväes oleva macho-tuumiku juhiks. Kui mõelda, milline võiks üks macho-mees oma olemuselt olla, tuleb esimesena meelde kaks loomuomadust: enesekesksus ja ülbus.

Lastega väljas jalutades näeb paljusid pealtnäha pisiseiku, kus need omadused välja löövad. Kõnniteele pargitud autod, millest ei pääse üle ega ümber. Need põhjustavad möödujale ebameeldivusi, kuid palju ohtlikumad on autojuhid, kes pööravad kiirustades ülekäigurajale, kui jalakäijaile põleb roheline tuli. Lapsed loomulikult näevad lubavat tuld ja arvavad, et nad võivad teed ületada. Olen koos lastega niiviisi vähemalt kolmel korral ohtlikku olukorda sattunud.

Egotsentriline macho

Kuid mõõtmatult suurem mure on egotsentrism kui perekonnale vastanduv väärtus. Paljud mehed arvavad enesekeskselt, et neil on laste saamiseks liiga väike sissetulek või on mingid asjad para­jasti puudu. Kuid elus on alati midagi vajaka või raha liiga vähe. Kui võistu tarbida, siis võib võidu jooksma jäädagi, sest alati leidub keegi, kes on sinust jõukam. Samal ajal pole paljude eesti meeste suurimaks kuluartikliks mitte nende lapsed, vaid hoopiski alkohol ja auto. Võin siin endale kriitilisust lubada, olemata variser, sest olen karsklane ja autot mul pole. Enesekesksus on kahtlemata ka see, kui jätta lahus elavad lapsed tähelepanu, hoolitsuse ja elatiseta. Paraku juhtub seda üsna tihti.

Kui enesekesksust ja ülbust on liiga palju, kipuvad need muutuma ühiskonnas heakskiidetud normiks. Mõni meie ühiskonnas aktsepteeritud norm on aga oma alasti julmuses ülimalt mõtlemapanev. Eestis on abordid tapnud ilmselt rohkem lapsi kui oleme kaotanud inimesi kõigis oma ajaloolise aja sõdades. Säärase suhtumisega inimesse ja tema elu väärtuslikkusse pole mõtet imestada, et rahvaarv väheneb ja riik sõna otseses mõttes kuivab ajapikku kokku.

Tihti kiputakse meie madalas iibes süüdistama eesti naisi. Kuid süüdistada selles ainult naisi oleks teenimatu ja ebaõiglane. Kui naine näeb, et tema mees ja lapse isa ei suuda, ei taha või pole tal aega või tahtmist isaks olemise elukutset omandada, jääb perekond tõenäoliselt ühe lapsega või laguneb hoopiski.

Üks teine sõber, kes on ka kol­me lapse isa, ütles hiljuti: „Minu pensionisammas on mu kolm last.” Ma arvan, et tal on õigus, seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ta võib elada teadmisega, et kui ta oma isarolliga vähegi hakkama saab, pole tal vanas eas vähemalt üksindust ja hüljatust karta. Ka see pole mitte vähene tasu enesekesksusest loobumise eest.

Kui me ei muuda oma egotsentrilisi väärtushinnanguid, kaotame ilma sõjata. Eestis elas 1989. aastal toonase statistika järgi ligi 1,56 miljonit inimest. Praegu on meid järel kõigest 1,34 miljonit. Kahekümne aastaga on Eesti jäänud kahesaja tuhande inimese võrra väiksemaks, nõrgemaks ja vaesemaks. Kas Eesti saab järgmise kahekümne või viiekümne aastaga inimeste poolest rikkamaks või jääb vaesemaks – see sõltub mõistliku sotsiaalpoliitika ja eesti naiste kõrval ka väga palju sellest, kui hästi suudavad eesti mehed omandada isaks olemise raske elukutse.
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Kunnase videod

EVL
Administrator
In reply to this post by EVL
<script type="text/javascript">var c = "EESTI"; </script><script type="text/javascript" src="http://tv.delfi.ee/js/embedtv.js"></script><script>var _delfiVideoX = 420;var _delfiVideoY = 236;var _delfiVideoSalt = "05L4M6eg";_createDelfiVideo();</script>

<script type="text/javascript">var c = ""; </script><script type="text/javascript" src="http://video.delfi.ee/js/embed.js?v=1.5"></script><script>var _delfiVideoX = 420;var _delfiVideoY = 334;var _delfiVideoSalt = "OhqSMAQR";_createDelfiVideo();</script>

http://www.epl.ee/fail/leokunnas.flv
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Re: Leo Kunnase artikleid

EVL
Administrator
In reply to this post by EVL
Kuidas portreteerida poliitilist prostituuti; näidisanalüüs

LEO KUNNAS - POLIITILINE PROSTITUUT


Kõigepealt, mis on prostitutsioon? Võõrsõnade leksikonis on kirjas niimoodi: enda, oma talendi, au, jne, raha eest müümine. Aga kui müüakse kulla eest, siis ei olegi prostitutsioon? Küll on, sest kuld on raha ekvivalent, nii nagu paljud muudki asjad. Seega on õigem defineerida prostitutsiooni kõlbeliste väärtuste müügiks tasu eest. Seksuaalne prostitutsioon on vaid üks erijuhtum, mis seejuures pole isegi tüüpiline, sit venia verbo.

‘Poliitline prostitutsioon’ omakorda ei ole mingi läbutundeline sõimusõna, tõsi, ei ole küll ka täpne mõiste, ent on vastuvõetavalt täpne sisuvaste meetodile, mis seondub esmajoones suure poliitikaga, suurriikide poliitikaga, geopoliitiliste koodidega. Mis asi see viimane on, sellest alles hiljuti kirjutasin, vt veebilehe arhiivi, aga samuti ka raamatut “Geopoliitika”, Eiki Berg, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk 64-66. Allikas toodud määritlustele lisaks võib öelda ka teisisõnu, et geokood on valitseva kliki kanooniline vale.

Politproste valmistatakse ette nagu koolis, metodoloogia alusel, mis teeb üsna lihtsaks nende äratundmise päevapoliitikas. Iga uue geopoliitilise koodi edukal ellurakendamisel on klikipoliitikale võtmeküsimuseks leida sellele isikuline kandja, et inimesed saaksid koodi kangelast oma kangelaseks teha. Seepärast valitaksegi sisenduse kandjaks kõlbeliselt positiivne tegelane. Või kui parajasti sellist võtta ei ole, siis luuakse märter, klikivõimu näiliselt raevukalt kritiseeriv “positiivne kuju”. Selleks lastakse vormitav persoon läbi “oreoolikujundusmasinast” ja temast saabki ajupestavatele kangelane, uue geopoliitilise koodi ikoon.

Mis too aga tasuks saab? Pole sugugi välistatud, et ka raha ja väga palju raha kuid Eesti tasandil võib siin-seal asi piirduda ka lihtsalt kõikvõimalike klikimeediate kangelase seisusega. Muidugi ajutiselt. Kui teda enam vaja pole, siis endine aupaistes “suurkuju” võib nälga surra kui endine vinge tippsportlane Venemaal.

Minu tähelepanekute alusel on üks värskematest Eestis rakendatavast kohalikest koodidest klikirahvuslaste tegevuse ülistamine rahvusluse tõusuna Eestis. Ehk veelgi värskemaks koodiks on tõusmas Eesti kaitsekontseptsiooni paradigma muutmine, mille kaudu muutub ka vastav geokood. Oli meil seni kaitsekontseptsiooniks esmane kaitsevõime koos totaalkaitse ja NATO turbega, saab olema aga NATO turbest loobumine (tegelikult selle ärakukkumine), erisuhe USAga, Baltikumi oma massiivse sõjamasina loomine oma kulul, oma territooriumil, oma kahurilihaga kuid USA käsumasinaga.

Leo Kunnas on kõige tõenäolisemalt seotud koguni mõlema koodi käikulaskmisega. Oreool loodi lihtsustatult ja kiirkorras: erruminek “protestiks” kliki poolt rakendatava kaitsepoliitika vastu, massiivselt ettevõetud kaasatundev ja ülistav hala:” … “Kunnas on sõdur kelle otsekohesus ja sirgjoonelisus on legendaarne…, “Leo Kunnas oli ohvitserina üks silmapaistvamaid ja usaldusväärsemaid …”, jne. Tasuks sai kiirküpsetatud kangelane võimumeedia tänulikkuse iga kirjatähe eest, mida ta kas vasema või parema käega poetab.

Juba kaks aastat vireleb klikirahvuslaste Eesti Rahvuslik Liikumine oma üritustes mõjusalt esile tõusta, sulgeda tee eesti rahvuslusele, iseseisvusrahvuslusele. Selle kohaliku koodi käivitamine oli küll ette nähtud teisele poliitilisele prostituudile, kuid too pole olnud edukas vaatamata oma märkimisväärsele verbaalsele kõrilahtisusele. Mis seal imestada, noor, teeneteta, ka oreool loodi tagasihoidlik.

Kuidas klikirahvusluse edaspidine käekäik on kavandatud? Nagu teada upitas Eesti Päevaleht möödunud aasta tähtsamate sündmuste hulka ka rahvusluse esilemarsi Eestis. Mis on selle meeleheitliku üritamise taga? Tõenäoliselt selgitab kõik järgmine lõik Postimees online-intervjuust (05.10.2007). Reporter: “Kas Teil on plaanis liituda mõne erakonnaga?” Leo Kunnase vastus: “Mul ei ole hetkel selliseid plaane.” Oletetavasti aus vastus, küsitlushetkel tal kindlasti sellist plaani ei olnud ja ei ole ka praegu. Küll aga peaks olema juba täna talle teada antud, et teda sobitatakse loodava klikirahvuslaste erakonna etteotsa. Kõik märgid viitavad sellele, ehkki praegu käib alles giuoco piano. Et üle kõige Eesti võimupoliitikud, künkakunnide klikk, kardavad tõsirahvuslaste muutumist iseseisvusrahvuslasteks, seepärast juhtigu lausa igat masti rahvuslasi võimekas klikirahvuslane - poliitiline prostituut.

Nüüd teisest, tähtsamast geokoodist, sedapuhku regionaalsest koodist, mida Kunnas oma oreooliga “suureks pöördeks” õilistama peab.

Mis muud, kui et meelitamisetapp on lõppenud (meie kaitseme teid kõikide vastu, samahästi kui muidu, olge kohe mureta!) mille jooksul Eesti riigi kaitse sai täiesti korda tehtud DELETE klahvi abil, et see USA erisuhtele üles ehitada. Siis põhimõttel, et sõdalased ja sõjamasin meilt, käsud neilt. Nii nagu algusest peale Baltikumi suhtes kõik oligi plaanitud. Aga Venemaa ei nõustu sellega, arvate ehk. Vastupidi, kõik see on suurriikide ühiskava, Euroopa Ühiskodu on suurriikide ühisplaan. Venemaa ja USA (NATO) vastasseis oli näitemäng, üks järjekordne suurriikide tasandi geopoliitiline kood. Mis aga ajalukku liikumas on.

Vello Leito

Ad vocem! Kelam ja kanala – oreoolikujundamise klassika!

2008


Siin võite näha ühe pisiparteijuhi kibestumist, sest Kunnas ei soovinud tema parteiga ühineda.
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
Loading...