LEO KUNNAS: Sõda alistumise asemel I-II

classic Classic list List threaded Threaded
1 message Options
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

LEO KUNNAS: Sõda alistumise asemel I-II

EVL
Administrator
LEO KUNNAS: Sõda alistumise asemel (171)

23. veebruar 2009 00:00 Paberleht Autor: Leo Kunnas, reservkolonelleitnant ja kirjanik

       
Need olid tühjad sõnad. Neil olnuks kaalu vaid siis, kui Eesti sõjavägi oleks viidud 23. septembriks sõjaaja koosseisu, nii nagu tegi Soome kordus­õppuste sildi all enne Talvesõja algust.


Eesti juhtkond sai Nõukogude Liidu ja Saksamaa mittekallaletungilepingust ning Eesti jäämisest Nõukogude Liidu huvialasse teada ilmselt juba augusti viimastel päevadel. Seega ei saanud edasised sündmused olla ootamatud. Esimene võimalus alustada varjatud mobilisatsiooni reservväelaste kutsumisega kordusõppustele avanes kohe pärast Teise maailmasõja algust. Leedu ja Läti talitasid just nõndamoodi. Teine, viimane võimalus mobilisatsiooni alustamiseks oli 18. septembril, pärast Nõukogude vägede sissetungi Poolasse. Paraku ei astunud Eesti ühtegi sammu sõjaaja relvajõudude mobiliseerimiseks. Eesti valis „hääletu alistumise” tee.

Millised olid Eesti riigikaitse tugevad ja nõrgad küljed 1939. aasta sügisel? Missugused oleksid olnud Eesti šansid sõjas Nõukogude Liidu vastu? Kuidas see sõda oleks mõjutanud Eesti tulevikku?

1939. aastal kehtinud mobilisatsiooniplaan nägi ette mobilisatsiooni teostamise 72 tunni ehk kolme ööpäeva jooksul. Eesti relvajõudude sõjaaja koosseisus oli 104 364 meest, muu hulgas kolm jalaväediviisi ja kuus brigaadi juhatust, 16 jalaväerügementi ning 18 suurtükiväegruppi. Meie ohvitseridel ja sõduritel oli hea väljaõpe. Vabadussõja võit oli näidanud, et suurriikide armeedega on võimalik võidelda ning neid lahinguväljal lüüa. Seepärast võib kindel olla ka meie toonase sõjaväe kaitsetahtes ja moraalses vastupidavuses.

Samuti oli Vabadussõda meile pärandanud võitlusvõimelise jala- ja suurtükiväe, piisavalt vintpüsse, kuulipildujaid ja suurtükke. Kõigi nende relvade jaoks piisanuks laskemoonavaru vähemalt kaheks kuuks. Meil oli arvestatav sõjatööstus, mis oleks suutnud toota lahinguvarustust ja laskemoona ka sõja ajal.

1939. aastal oli Eesti sõjaväel 11 000 tankitõrjemiini ja 48 oma aja kohta moodsat tankitõrjesuurtükki, aga näiteks Soome kaitseväel samal ajal tankitõrjerelvad sisuliselt puudusid. Merekindlused, akvatooriumi mineerimine ning allveelaevad oleksid pakkunud Tallinnale mere poolt head kaitset.

Suurest depressioonist alates kuni kolmekümnendate aastate lõpuni jäi riigikaitse rahastamine ebapiisavaks. Eesti kaitse-eelarve saavutas alles 1936/37. rahandusaastal 1928/29. aasta taseme. Sõjaliste kulutuste järsk tõus 1939/40. finantsaastal jäi hiljaks ning osutus seetõttu kasutuks.

Jõud nagu Talvesõjas

Püsikindlustused Narva jõe joonel ja Irboska piirkonnas jäid põhiosas valmis ehitamata. Lennukite, nagu ka õhutõrjekahurite hankega jäädi hiljaks. Inglismaa tühistas Spitfire’i tüüpi hävituslennukite hanke kohe sõja alguses ning Saksamaalt tellitud 75 mm õhutõrjekahurid koos tulejuhtimissüsteemiga jõudsid kohale alles 1940. aasta suvel. Õhuvägi oli vananenud lennukite tõttu sisuliselt võitlusvõimetu ja õhutõrje võitlusvõime nõrk. Soomusrongid, tankid ja tanketid olid moraalselt vananenud ning soomusväe võitlusvõime tervikuna seetõttu samuti puudulik. Jalaväel puudusid miinipildujad ja püstolkuulipildujad.    

Meie sõjavägi toetus Vabadussõja ajal ja 1920. aastatel loodud tugevale organisatoorsele, relvastusalasele, väljaõppelisele ja moraalsele põhjale. Kuid hoolimata 1930. aastate alarahastamisest ning sellest tulenevast ebapiisavast moderniseerimisest ei ole põhjust kahelda, et 1939. aasta sügisel olid olemas suhteliselt head eeldused Nõukogude agressioonile vastu astumiseks. Ei tohi unustada, et ka Punaarmeel oli 1939. aastal piisavalt nõrku kohti ja probleeme. Neid on ajalookirjanduses põhjalikult analüüsitud.

Eesti sõjaväe ja Punaarmee Eesti-vastase väegrupi jõuvahekorrad polnud sugugi lootusetud, vaid suhteliselt samas suurusjärgus Soome ja meie põhjanaabri vastu paisatud punaväe jõuvahekordadega. Näiteks isikkoosseisu suhe oli vastavalt 104 364:136 400 (1:1,3) ja 265 000:425 640 (1:1,6). Suurtükkide ja miinipildujate suhtes olid jõuvahekorrad vastavalt 1:6 ja 1:5,6 ning kasutuskõlblike tankide osas 1:73 ja 1:88. Ainult võitlusvõimeliste lennukite suhtes oli Eesti olukord Soome omast mitu korda halvem (1:37 ja 1:9,1).

Kaua oleks Eesti suutnud vastu panna, enne kui oleks olnud sunnitud rahu paluma? Väga palju oleks sõltunud meie toonase sõjaväejuhtkonna operatiiv-strateegilistest otsustest.

Esimene ja kõige olulisem säärane otsus oleks olnud 3. diviisi viivitamatu paiskamine Petseri rindele, kuna seal oli jõudude vahekord Eesti poolele eriti ebasoodne. Meie 2. diviisi vastas oli terve vaenlase 8. armee viie motolaskurdiviisi ja nelja tankibrigaadiga. Näiteks isikkoosseisu osas olnuks jõudude vahekord 35 600:100 800, ligi tuhandest vaenlase tankist rääkimata.

Ilma selle manöövrita oleks Punaarmee saavutanud tõenäoliselt läbimurde Petseri rindel juba esimestel sõjapäevadel. Kui see otsus oleks tehtud kohe pärast üldmobilisatsiooni 18.–21. septembril, oleks meie üksused jõudnud ka korralikult kaevuda ning välikindlustused ette valmistada. Sel juhul oleks suudetud Petseri rinnet hoida heal juhul kuni kolm-neli nädalat.

Vaenlane poleks suutnud kiiresti Narva rinnet läbi murda, nii nagu 1944. aastal tegelikult juhtus. Loomulikult oleks vaenlane võinud kohale tuua üha uusi reserve ja umbes kuuendal kuni kümnendal sõjanädalal läbimurde lõpuks saavutada. See oleks tähendanud võitluse jätkumist Sinimägede joonel. Tõenäoliselt poleks vaenlane enne rahu sõlmimist kaugemale jõudnud. Võimalikud meredessandid ja vaenlase laevastiku tegevuse oleksime ilmselt suutnud tõkestada.

Sõja saatus oleks otsustatud Lõunarindel. Vaenlane oleks suutnud Kagu-Eesti vallutada ning lahingutega Suure-Emajõe – Väike-Emajõe joonele välja jõuda halvimal juhul kolmandal, parimal juhul kümnendal sõjanädalal. Tartu langemine ja rinde läbimurdmine Suurel-Emajõel oleks olnud murdepunktiks, mil Eesti oleks olnud tõenäoliselt sunnitud rahu paluma ning Nõukogude poole esitatud rahutingimused vastu võtma.

Minimaalselt oleks sõda kestnud neli kuni kuus nädalat, maksimaalselt 2,5 kuni kolm kuud. Kaotusi oleks olnud rohkem kui Vabadussõjas. Iga sõjapäev oleks nõudnud umbes 150–200 inimelu, seega kolmekümne päeva jooksul oleksime kaotanud kuni 6000 ja üheksakümne päeva jooksul kuni 18 000 inimest.

Satelliit, mitte NSV

Need kaotused võivad tunduda suured, kuid ei ole võrreldavad meie tegelike kaotustega Teises maailmasõjas ning järgnenud vabadusvõitluses. Vaenlase õhujõud oleks kahtlemata tekitanud kaotusi tsiviilelanikkonnale ja purustanud infrastruktuuri, kuid vaevalt et Narva linna oleks suudetud täielikult maatasa teha. Ka Tallinna purustused ei oleks ilmselt ületanud 1944. aasta märtsipommitamise tagajärgi.

Nõukogude Liit oleks lõpuks vere ja suurte ohvrite hinnaga saavutanud oma tahtmise. Eestisse oleks paigutatud Punaarmee baasid. Ka poleks Eesti lõppkokkuvõttes pääsenud muutumast Nõukogude Liidu satelliitriigiks, mille nimi võinuks siis olla Eesti Rahvavabariik või mis iganes.

Alistumise õigustajad on sageli väitnud, et sõda oleks kaasa toonud eesti rahva täieliku hävitamise või massiküüditamise tšetšeenide või Krimmi tatarlaste kombel kusagile Siberi või Kasahstani avarustele. Tšetšeene, tatarlasi ja teisi Nõukogude rahvaste vennalikku perre kuulunuid oli võimalik küüditada seetõttu, et nad olid Nõukogude Liidu kodanikud. Tasub meeles pidada, et eestlaste tapmiseks ja küüditamiseks andis formaalse põhjenduse just Eesti NSV kodakondsus. Eesti Vabariigist ei olnud raske NSV-d teha, kuna toonased riigijuhid andsid sellega nõustumiseks ise allkirju.

Kuid olnuks väga raske teha NSV-d riigist, kes on neli või kümme nädalat pidanud täiemastaabilist kaitsesõda ja sõlminud selle tulemusena legitiimse rahu.

Mida kauem oleks meil õnnestunud vastu panna, seda erinevamaks oleks kujunenud sõja tagajärjel tekkiv kontrafaktiline ajalugu meie tegelikust ajaloost. Võib pikalt spekuleerida, milline see oleks võinud olla. Ometi tundub olevat kindel: vaevalt meil nii halvasti oleks läinud, nagu tegelikult läks.

Autor on kasutanud fakti­materjali koguteosest „Sõja ja rahu vahel. I köide. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani”.





LEO KUNNAS: Sõda alistumise asemel II (298)

20. juuni 2009 00:00 Paberleht Autor: Leo Kunnas, reservkolonelleitnant ja kirjanik


Saa­buv Võnnu la­hin­gu 90. aas­tap­äev on hea põhjus, et jät­ka­ta 1939. aas­ta „hää­le­tu alis­tu­mi­se” krii­ti­kat, mi­da alus­ta­sin en­ne ise­seis­vusp­äe­va.

Kui Ees­ti aja­lu­gu koos­neks ai­nult alis­tu­mis­test, po­leks meil ju võidupüha, mi­da tä­his­ta­da, ise­seis­vast rii­gist rää­ki­ma­ta.

Ma ei ar­va, et ühe-ka­he ar­tik­li või ise­gi kümne või sa­ja raa­ma­tu abil võiks veen­da alis­tu­mi­se pool­da­jaid ja õigus­ta­jaid nen­de sei­su­ko­ha eks­lik­ku­ses. Kuid omaen­da mõtte­vii­si si­su­li­seks mõist­mi­seks soo­vi­tan neil lu­ge­da üht lõiku Al­bert Spee­ri mä­les­tus­te­raa­ma­tust (lk 142): „1939. aas­ta 15. märt­sil ju­ha­ta­ti Tšeh­hos­lo­vak­kia pre­si­dent Hit­le­ri uu­de ka­bi­net­ti. Sel­les ruu­mis lei­dis aset tragöö­dia, mis al­gas Hác­ha alis­tu­mi­se­ga öö­sel ja te­ma maa oku­pee­ri­mi­se­ga va­ra­hom­mi­kul. „Lõppu­de lõpuks tööt­le­sin ma se­da va­na meest nii,” rää­kis Hit­ler hil­jem, „et te­ma när­vid olid täies­ti lä­bi ja ta oli ju­ba val­mis al­la kir­ju­ta­ma; siis aga tu­li süda­mea­takk. Kõrval­toas te­gi mi­nu arst dr Mo­rell tal­le ühe süsti, mis aga mõjus lii­ga­gi häs­ti. Hác­ha ko­gus jõudu, elav­nes ja ei taht­nud­ki enam al­la kir­ju­ta­da, ku­ni ma ta lõpli­kult al­la su­ru­sin.”

Pa­re­mat näi­det sel­le koh­ta, et vas­tu­pa­nu või alis­tu­mi­se küsi­mus ei ole te­ge­li­kult sõja­lis-po­lii­ti­li­ne, sõja­lis-st­ra­tee­gi­li­ne või sõja­lis-teh­ni­li­ne, on ras­ke lei­da.  Need ot­su­sed on sõltu­nud ja sõl-tu­vad ka edas­pi­di es­ma­joo­nes inimpsüühi­kas ja -tead­vu­ses toi­mu­vast ning väl­jen­da­vad eelkõige ot­sus­ta­ja­te mo­raal­set kind­lust ja ta­het, või siis nen­de puu­du­mist.

Maail­ma aja­loost võib lei­da küllalt juh­tu­meid, kus rii­gid, ar­meed või väe­koon­di­sed on alis­tu­nud, il­ma et sõja­lis-st­ra­tee­gi­li­ne olu­kord, jõuva­he­kor­rad vaen­la­se­ga ning nen­de po­tent­siaal­ne võit­lusvõime olek­sid sää­rast käi­tu­mist eel­da­nud või põhjen­da­nud. Tšeh­hos­lo­vak­kia soos­tu­mi­ne Münc­he­ni so­bin­gu­ga ning Su­dee­di­maa loo­vu­ta­mi­ne 1938. aas­tal so­bib siia klas­si­ka­li­seks näi­teks. Ise­gi 1939. aas­ta märt­sis, kui Su­dee­di­maa ning seal paik­ne­nud kind­lus­tu­sed olid ju­ba kao­ta­tud, oli Tšeh­hoslo­vak­kial tun­du­valt suu­rem po­tent­siaal Sak­sa­maa­le vas­tu­hak­ka­mi­seks kui Bal­ti rii­ki­del või Soo­mel sa­ma aas­ta sügi­sel-tal­vel Nõuko­gu­de Lii­du­le.

Tahe võidelda

Sa­ma pal­ju võib lei­da ka juh­tu­meid, kus olu­kord on ol­nud sõja­li­ses mõttes täies­ti loo­tu­se­tu, kuid ik­ka­gi on va­li­tud vas­tu­pa­nu. Lä­hia­ja­loost on heaks näi­teks tei­ne Tšetšee­nia sõda, mil­le pu­hul sis­si­te­ge­vus kes­tab siia­maa­ni. Kui 1991. aas­ta au­gus­tisünd­mu­sed olek­sid lõppe­nud putšis­ti­de võidu­ga, oleks ena­mik mõnest tu­han­dest kait­se­liit­la­sest, kes olid too­na val­mis vas­tu hak­ka­ma, kao­ta­nud elu või ter­vi­se ning sõja­list edu po­leks saa­vu­ta­tud.

Miks olid need me­hed, kel­lel si­su­li­selt pol­nud mit­te mi­da­gi, val­mis täies­ti loo­tu­se­tus olu­kor­ras võit­le­ma? Miks sa­mal ajal Ees­ti po­lii­ti­li­ne juht­kond, kel­le kä­su­tu­ses oli ter­ve ar­mee, 1939. aas­tal alis­tus, ar­va­tes, et on tei­nud eri­ti ka­va­la po­lii­ti­li­se manööv­ri?

Vas­tust nei­le küsi­mus­te­le ei ole va­ja ot­si­da po­lii­ti­lis­test ja sõja­lis­test olu­kor­ra­hin­nan­gu­test, liit­las­test või nen­de puu­du­mi­sest, jõuva­he­kor­da­dest, sõja­listeh­ni­li­sest po­tent­siaa­list või veel min­gi­test ob­jek­tiiv­se­test te­gu­ri­test. See pei­tub hoo­pis­ki ka­hes täies­ti sub­jek­tiiv­ses fak­to­ris – usus võit­lu­se pa­re­mus­se alis­tu­mi­se ees ning tah­tes võidel­da või nen­de mõle­ma puu­du­mi­ses ning hir­mus, mis ta­het hal­vab ja us­ku hä­vi­tab.

Mil­le­le siis tu­gi­neb usk alis­tu­mi­se ka­su­lik­kus­se ning võit­lus­tah­te puu­du­mi­ne? See al­gab kä­sit­lu­sest, et meie aja­lu­gu on ol­nud vi­lets ja ar­me­tu. Sää­ra­se aja­lootõlgen­du­se­ga ei saa kui­da­gi nõus­tu­da. Vas­tu­pi­di – Ees­ti aja­lu­gu on vä­ga ri­kas ja mit­mekülg­ne ning koos­neb kõigi siin ela­nud ja ela­va­te rah­vas­te lu­gu­dest. Meil ei ole põhjust hä­be­ne­da ka oma sõjaa­ja­lu­gu, na­gu tih­ti te­hak­se. Kas tões­ti ta­ha­me väi­ta, et eest­la­sed ei võidel­nud­ki or­duv­äes, Root­si ku­nin­ga lip­pu­de all või Ve­ne tsaa­ri kroo­nus? 700-aas­ta­se or­japõlve kä­sit­lus oli õigus­ta­tud rah­vus­li­kul är­ka­mi­sa­jal, kuid võtta se­da Ees­ti aja­loo kesk­se kont­sept­sioo­ni­na veel 21. sa­jan­di al­gu­se aja­loo­tead­mis­te kon­teks­tis on peh­melt öel­des naiiv­ne.

Aja­loo­ga ei ole va­ja lep­pi­da või mit­te lep­pi­da. Mi­ne­vik­ku on liht­salt va­ja uu­ri­da, te­ha jä­rel­du­si ning jä­rel­dus­test õppi­da. Kont­ra­fak­ti­lis­te aja­loost­se­naa­riu­mi­de mo­del­lee­ri­mi­ne on üks võima­lus, mis ai­tab aja­lu­gu süga­va­malt mõis­ta. Mi­nu eesmärk oli näi­da­ta fak­ti­de ning pro­fes­sio­naal­se sõja­li­se analüüsi abil, et 1939. aas­ta alis­tu­mi­se pu­hul ei ol­nud te­gu min­gi ai­numõel­da­va „ob­jek­tiiv­se reaal­su­se­ga”, na­gu väi­da­vad alis­tu­mi­se pool­da­jad.

Liitlase reetmine

Ka oleks vi­ga kä­si­ta­da aja­loosünd­mu­si, ükskõik kas tõeli­si või kont­ra­fak­ti­li­si, iseen­das­se sum­bu­va­te eral­di sei­ka­de­na. 1939. aas­tal baa­si­de le­pin­gu­le al­la­kir­ju­ta­mi­se ja alis­tu­mi­se­ga reet­si­me  oma liit­la­se Lä­ti ning mõju­ta­si­me vä­ga tu­ge­vas­ti Lä­ti ja Lee­du ana­loog­seid ot­su­seid. Sa­ma loo­gi­ka jär­gi oleks Ees­ti ot­sus vas­tu­pa­nu osu­ta­da mõju­ta­nud jär­gi­ma meie ees­ku­ju ka Lä­tis ja Lee­dus.

Miks ma väi­dan, et Nõuko­gu­de Liit oleks Ees­ti ra­huet­te­pa­ne­ku pä­rast nel­ja- ku­ni kümnenä­da­last sõdi­mist vas­tu võtnud? Sõda pee­tak­se tea­ta­vas­ti po­lii­ti­lis­te eesmär­ki­de saa­vu­ta­mi­se ni­mel. 1939. aas­tal oli Nõuko­gu­de Lii­du eesmär­giks baa­si­de loo­mi­ne Bal­ti­ku­mis. Mosk­va oleks ra­hu­le­pin­gu­ga oma taht­mi­se saa­vu­ta­nud.

Al­ter­na­tii­viks oleks ol­nud suurvõimu­le alan­da­va sõja jät­ka­mi­ne ning aja­li­ne ta­ker­du­mi­ne. Kes on vä­he­gi kur­sis Tei­se maail­masõja sünd­mus­te­ga, teab, kui kaua ku­lus saks­las­tel 1941. aas­tal ning Pu­naar­meel 1944. aas­tal Ees­ti saar­te val­lu­ta­mi­seks. Neid ei kaits­nud kum­malt­ki poolt min­gid hii­ge­lar­meed, vaid ta­ga­si­hoid­li­kud üksu­sed. Kui Pu­naar­meel ei õnnes­tu­nud ku­ni sõja vii­ma­se päe­va­ni Ku­ra­maad val­lu­ta­da, siis po­le ka põhjust ala­hin­na­ta lät­las­te vas­tu­pa­nuvõima­lu­si, kel­lel olid 1939. aas­tal Bal­ti­ku­mi pa­ri­mad rel­vajõud.

Kas mi­nu kont­ra­fak­ti­list 1939. aas­ta sünd­mus­te kä­sit­lust võib ni­me­ta­da ul­jaks, on loo­mu­li­kult mait­se küsi­mus. Lu­gu­pee­tud tõlki­ja ja kir­ja­nik Enn Soo­saar esi­tas vas­tu­seks al­ter­na­tiiv­se kont­ra­fak­ti­li­se aja­lookä­sit­lu­se, mil­le märksõnad olid tin­gi­mus­te­ta ka­pi­tu­lat­sioon, 50 000 –60 000 sõja­van­gi ning kümme kor­da roh­kem küüdi­ta­tuid kui 1941. aas­tal.

Kõige­pealt, kui Pu­naar­mee oleks ku­na­gi 1940. aas­ta jaa­nua­ris meie vii­ma­sed väi­ke­saa­red lõpuks oku­pee­ri­nud ja Ees­ti val­lu­ta­nud, ning ole­ta­da, et kõik sõja­van­gid oleks viim­se­ni hu­ka­tud, ei oleks ta­pe­tu­te arv ik­ka­gi üle­ta­nud meie Tei­se maail­ma-sõja ja järg­ne­nud va­ba­dusvõit­lu­se te­ge­lik­ke kao­tu­si. Tei­seks, kui väi­ta, et ise­gi ko­gu meie tsi­vii­le­la­nik­kond oleks küüdi­ta­tud, na­gu juh­tus näi­teks tšet­see­ni­de ja krim­mi­ta­tar­las­te­ga, siis ei oleks see ik­ka­gi ees­ti rah­vast hä­vi­ta­nud, vaid meie kao­tu­sed olek­sid jää­nud sa­mas­se suu­rusjär­ku nei­le rah­vas­te­le osaks lan­ge­nu­ga.

Ühed suuremad kaotused

Te­ge­li­kult puu­dub kum­mal­gi ole­tu­sel vä­he­gi rea­list­lik põhi. Meie võima­li­ke kao­tus­te ob­jek­tiiv­ne hin­da­mi­ne on võima­lik kõigi Tei­ses maail­masõjas osa­le­nud rah­vas­te te­ge­li­ke kao­tus­te võrd­le­va analüüsi, mit­te mil­le­gi muu kau­du. Siin võib väl­ja tuua kaks tõsias­ja: Ees­ti ko­da­ni­ke kao­tu­sed kuu­lu­vad vaiel­da­ma­tult suu­re­ma­te kil­da, sa­mal ajal kui mit­te üks­ki sõdiv rah­vus ei kao­ta­nud üle 30 prot­sen­di oma liik­me­test. Hoo­li­ma­ta ko­gu lu­gu­pi­da­mi­sest Enn Soo­saa­re isi­ku vas­tu, ar­van ma, et te­ma aru­saam läh­tub peaas­ja­li­kult hir­must, mis oleks võinud vas­tu­pa­nu kor­ral meie­ga juh­tu­da. Hir­mul on aga suu­red sil­mad.

Jul­gen väi­ta, et eest­la­sed on üks kõige vä­hem oma aja­loost õppi­nud rah­vas. Kui näi­teks Nor­ra ku­nin­gas an­dis pä­rast Teist maail­masõda väl­ja ku­ning­li­ku kä­su (royal dec­ree), mis kuu­lu­tas edas­pi­di iga alis­tu­miskä­su ju­ba et­te eba­sea­dus­li­kuks ning alis­tu­mi­se­le kaa­saai­ta­jad ree­tu­ri­teks, siis meil lei­dub alis­tu­mis­fi­lo­soo­fiast läh­tu­jaid pa­ra­ku nii po­lii­ti­ku­te kui ka rii­gia­met­ni­ke hul­gas. Rii­gi­kait­se­ga te­ge­le­mi­se ase­mel peak­sid sää­ra­sed isi­kud mi­ne­ma hoo­pis krii­sist vae­va­tud rah­va­ma­jan­dust elav­da­ma. Mui­du võib Ees­tit ku­na­gi tu­le­vi­kus jäl­le­gi ta­ba­da olu­kord, kus peab alis­tu­ma, sest se­da nõuab „ob­jek­tiiv­ne reaal­su­s”.

Lõpuks on mul 1939. aas­ta alis­tu­mi­se pool­da­ja­te­le ja õigus­ta­ja­te­le veel üks soo­vi­tus:  and­ke al­la vaid­lu­ses alis­tu­mi­se üle! Te ju pea­te alis­tu­mist õigeks.

Varem samal teemal:

Leo Kunnas „Sõda alistumise asemel”, EPL 23.02; Enn Soosaar „Ajalooga leppimine – kas eestlastele talumatu?”, EPL 28.03;

Allan Käro „Ajalooga leppijate tagantjärele tarkusest”,

EPL 09.04
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
Loading...