Konstantin Pätsist ja Johan Laidonerist

classic Classic list List threaded Threaded
1 message Options
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Konstantin Pätsist ja Johan Laidonerist

EVL
Administrator
Turtola: Laidoner ja Päts viisid Eesti NSV Liitu

19.03.2008 Postimees.ee

Täiendatud kell 8.51!
Ajaloolase Martti Turtola eile ilmunud uurimus kindral Johan Laidonerist näitab, kuidas ta üritas koos Konstantin Pätsiga aastatel 1939–1940 Nõukogude Liiduga koostööd teha.

Turtola sõnul on uurimuse läbiv idee, et Eesti juhid Päts ja Laidoner juhtisid riigi koostööle Nõukogude Liiduga, kirjutavad SL Õhtuleht ja MTV3.

«See ei olnud vaid NLi tahe, vaid seda tahtis ka Eesti režiim,» seletab ta ja toob näiteks 1939. aasta septembri baaside lepingu, mille kohta on kaua aega arvatud, et see oli idanaabri sund ja tahe, kuid tegelikult püüdsid ka meie juhid seda saavutada.

Siiani on nii Eestis kui ka Soomes õpetatud, et Eesti pidi oma territooriumile lubama 1939. Nõukogude Liidu baasid seetõttu, et sõda võimsa naabri vastu näis võimatu. Turtola arvates oli aga see meie toonaste juhtide teadlik valik, tuues põhjenduseks näite, et erinevalt Soomest ei korraldatud Eestis mobilisatsiooni.

«Passiivsus ja mobiliseerimata jätmine ei olnud põhjustatud ei vapruse puudumisest ega argpükslikkusest, küsimus oli lihtsalt Laidoneri ja Pätsi suunavalikus,» väidab Turtola. Otsuseid ei olnud kritiseerimas ka opositsioon, kuna Eestis valitses Turtola sõnul toona diktatuur.

Laidoner olevat erinevalt Pätsist olnud sõjakalt meelestatud ning uskunud, et Eesti suudaks Punaarmeele vastu panna vähemalt paar kuud. Soomlaste väejuht Mannerheim arvas samal ajal, et Soomest on Nõukogude Liidule vastast vaid paar nädalat.

Teost «Kenraali Johan Laidoner ja Viron tasavallan tuho 1939–1940» esitles kirjastus Otava eile, eesti keeles ilmub see Tänapäeva väljaandel maikuus.






Laidoner - kangelane või kurjategija?

Autor: Pekka Erelt (03.04.2003) Eesti Ekspress

TÜLIÕUN: Kindral Laidoneri tulevane ratsamonument Viljandi lossimägedes.

Viljandisse rajatav kindral Laidoneri ratsamonument on jaganud ajaloolased kahte leeri. Ühed tunnustavad tema teeneid, teised eitavad neid.

Viljandi koduleheküljelt vaatab vastu linna aukodaniku Johan Laidoneri foto. Mullu otsustasid linlased oma teenekat kodanikku veelgi austada ja talle lossimägedesse ratsamonumendi püstitada. Korraldati konkurss ja selgitati võitjagi välja. Kava elluviimist aga takistas linnavolikogu liige Viktor Naanuri, kelle hinnangul Laidoner oli alistuja ja korruptant. Linnavolinik esitas eelnõu, milles nõudis monumendi püstitamise otsuse tühistamist. Naanuri seisukohta Laidoneri suhtes toetas Ajaloo Instituudi teadur Magnus Ilmjärv, kellelt volikogu tellis eksperthinnangu. 28. märtsil kukutati Naanuri eelnõu volikogu istungil siiski läbi.

Ilmjärv on varem paljastanud Laidoneri hea sõbra, president Konstantin Pätsi kahtlasi suhteid venelastega. Ekspress esitab Ilmjärve hinnangu, Johan Laidoneri Seltsi esimehe Trivimi Velliste vastuarvamuse ning mitme ajaloolase seisukohad Laidoneri isiku suhtes. Ekspress on seisukohal, et hinnang Laidoneri rollile Eesti ajaloos lähtub liialt isiklikest sümpaatiatest-antipaatiatest ning teema vajab põhjalikku ja objektiivset uurimist.
"Laidoneri puhul kaaluvad negatiivsed teod üles positiivse"

Magnus Ilmjärv

Kommentaar Viljandi Linnavolikogu kultuuri- ja spordikomisjoni taotluses tsiteeritud väidetele.

1. Valdav enamus Eesti professionaalsetest ajaloolastest hindab Laidoneri tegevust negatiivselt.

Väide on põhiliselt õige. Seejuures tuleb eristada Laidoneri tegevust Vabadussõja juhina ning tema hilisemat tegevust. Esimesel juhul puudub Eesti professionaalsel ajalooteadusel ühene seisukoht. Massiteadvuses levinud väide, et Laidoneri puhul oli tegemist erakordselt silmapaistva väejuhiga, pärineb 1930. aastatel Pätsi ja Laidoneri juhitud autoritaarrežiimi tellimisel ja rahastamisel ilmunud publitsistlikku laadi kirjutistest, milles Laidoneri osa Vabadussõja võitmisel on ülehinnatud ja teiste Eesti sõjaväelaste osa tunduvalt vähendatud. /---/ Kuid selles, et relvade abil võimule tulnud või võimule jäänud diktaatorid ülistavad oma teeneid ja püüavad mängida rahva isa, pole midagi üllatavat. /---/

J. Laidoneri hilisemat tegevust viimasel kümnel aastal käsitlenud ajaloolased on jõudnud tema isiku osas valdavalt negatiivsetele järeldustele.

2. Monument Laidonerile kannab Eesti põhiseadusliku korra vägivaldse likvideerimise ning ebaväärika alistumise ja korruptsiooni sõnumit.

Väide on õige. /---/ 12. märtsil 1934 teostasid riigivanem Päts ja kindralleitnant Laidoner “demokraatia kaitsmise” loosungi all riigipöörde. Riigipöörajad õigustasid järgnevatel aastatel riigipööret ja autoritaarrežiimi vajalikkust väitega, et vabadussõjalased kavatsesid teostada vägivaldse riigipöörde. Tegemist on müüdiga. /---/

1940. aasta juunis kiitis Laidoner heaks Nõukogude Liidu ultimaatumi tingimusteta vastuvõtmise ja andis 17. juunil Eesti Vabariigi esindajana Narvas allkirja nn “Punaarmee ja Eesti sõjaväejuhtkonna esindajate vahelisele kokkuleppele”. Sõdade vahel kehtinud rahvusvahelises õiguses peeti relvastatud interventsiooni õigustatuks juhul, kui interventsiooni õigus oli saadud lepingu abil. /---/

1920. aastate alguses oli Laidoner üks isikutest, kes mitmete ettevõtete omanikuna ning samal ajal ka Eesti Panga nõukogu liikmena võttis Eesti Pangast Eesti Vabariigis kehtinud krediidiseadusega vastuolus olevaid laene. Seetõttu sattus Eesti Pank suurtesse raskustesse ning 1924. aastal haaras Eestit majandussurutis.

J. Laidoner oli Harju Panga üks omanikke ja 1921. aastast alates panga juhatuse esimees. 1920. aastal alustas Harju Pank bolševike nn verise kulla ja väärtesemete vahendamist Läände. Lääneriigid ei nõustunud Nõukogude Venemaalt otse ostma. Harju Pank pankrotistus 1925. aastal ja hoiustajad kaotasid oma raha. Mitmed panga pankrotis süüdi olevad poliitikud ja äritegelased, sealhulgas Laidoner, suutsid vältida kohtu alla andmist.

J. Laidoner osales koos rahvusvaheliste avantüristidega Anglo-Baltic Company’s, mis sai pettuse abil enda valdusse Eesti suurima metallitööstuse: unikaalse sisustusega Vene-Balti laevatehase. /---/

J. Laidoner oli seotud ebaseadusliku rahvusvahelise relvakaubandusega. Ehkki 1936. aastal oli Eesti valitsus ühinenud rahvusvahelise konventsiooniga, millega võttis endale kohustuse, et ei müü vaenutsevatele pooltele Hispaanias relvastust ja sõjamaterjale ega aita kaasa ka nende transiidile. /---/ Koos mitme rahvusvaheliselt tuntud relvakauplejast aferistiga organiseerisid riigivanema poeg Viktor Päts, J. Laidoner ja veel mitu Eesti kõrgemat sõjaväelast järgnevalt Eesti riigi nimel relvade tellimise ja ostmise Tšehhoslovakkiast ja Inglismaalt. Need relvad müüdi suure vaheltkasuga Hispaaniasse nii vabariiklastele kui ka frankistidele.

3. Laidonerile monumendi püstitamisega teeb Viljandi linn end naeruväärseks.

Kindlasti teeks Viljandi linn end naeruväärseks suurema osa professionaalsete Eesti ja ka välisajaloolaste silmis. /---/ Ajaloo suurkujude tegevus on ambivalentne, ent Laidoneri puhul kaaluvad negatiivsed teod üles positiivse. Tänase Eesti seisukohalt esindab Laidoneri isik valdavalt seda, millest euroopalikku kultuuriruumi pürgiv Eesti püüab vabaneda. /---/
"Jätke rahule meie suured surnud!"

Trivimi Velliste

Viimaste kuude jooksul on Viljandi volikogus kestnud tähelepanuväärsed arutelud selle ümber, kas Vabadussõja juht kindral Laidoner väärib ausammast või mitte. Muidugi, kriitiline meel on alati teretulnud – see on vaba rahva tunnus.

Loomulik õigus kriitikale pole aga ka kõige vabamas ühiskonnas mitte kunagi tähendanud kõigelubatavust. Inimkultuur on sajandite jooksul kasvatanud ja aretanud teatud keelud, mis on inimese ja inimlikkuse kestmise seisukohalt hädavajalikud.

Nii on tekkinud ka pühaduse mõiste. On tekkinud arusaam jumalast. Rahvas, kel pole jumalat (jumalaid), pöörab kiiresti iga pisiasja pärast tülli ning määrab lõpuks iseend hukule. Pühadus ühendab ja liidab, annab jõudu. Mälestus esivanemaist on kustumatu vaimu- ja hingejõu allikas. Vanad roomlased õpetasid seejuures: surnutest ei räägita halba.

Elmo Nüganenilt küsiti kord mälestusetendusel "Nimed marmortahvlil": "Kelle poole ajaloolistest isikutest te pöörduksite küsimusega, kui teil oleks imeline ajamasin, mis lubaks ajas tagasi minna?" Nüganen mõtles mitu viivu ja siis vastas: "Ma küsiksin Laidonerilt, mida ta mõtles ja tundis, millele lootis 1939. aasta sügisel."

Mulle meenub Kindral Laidoneri Seltsi tänase auesimehe, 91aastase Rein Randveeru meenutus septembrist 1939, mil ta koos oma akadeemiliste sõpradega kuulas president Pätsi raadiokõnet. Kõne lõppedes vajusid noored mehed otsekui tühjad õhupallid lössi. Nad mõistsid, et sõda ei tule.

Miks ei puhkenud kangelaslikku Eesti Sügissõda? Seda küsimust on esitanud paljud. Püüdkem siis meiegi kindral Laidonerilt midagi küsida. Ja küsigem üht-teist ka iseendilt. Kõigepealt: kas soov rahvast säästa on kuritegelik? Kas kavatsus aega võita ja võimalikke kaotusi vähendada on taunitav? Igaüks, kes jälgis toonase poliitilise kaardi muutumist ning oli lugenud "Mein Kampfi", pidi mõistma, et Saksamaa rünnak Venemaa vastu on vaid aja küsimus.

Ainult meie oma tagantjärele tarkuses teame, et see rünnak viibis ja selle mõju Eestile - nagu ka Lätile ja Leedule - oli hukutav. Aga see on ju tagantjärele tarkus! Vaevalt, et meiegi tänane tarkus on palju suurem homsest tagantjärele tarkusest.

Meil ei ole õigust anda minevikule moraalseid hinnanguid tänapäeva kõrgustikult alla vaadates. Ka oma praegustele tegudele suudame ju anda hinnangu vaid tänase mätta otsast.

1930. aastatest kõneldes peame mõistma, missugune oli toonane keskkond, mis toimus terves Euroopas. Traditsiooniliste demokraatiate kõrval oli Eesti poliitiline režiim üks leebemaid, inimlikumaid. Selle väite kontrollimiseks on veel kümneid tuhandeid tunnistajaid elus. Küsigem nendelt!

Nüüd aga ausammastest. Põhjus, miks rahvad oma sangareid kilbile tõstavad, pole juhuslik. Miks on Napoleon ja Wellington, Pilsudski ja Mannerheim pronksi valatud või kivisse raiutud? Aga sellepärast, et nad on olnud lipukandjad! Igaüks teab, mis tähtsus on lipul lahingus. Igaüks teab, et elu on võitlus ja lahingute rida. Nii oli see vanasti, nii on see nüüd, nii on see ka tulevikus. Ka eestlased teavad seda.

Pole juhus, et luuletaja Betti Alver on nõudnud: jätke rahule meie suured surnud!

Kas Johan Laidoner väärib ratsamonumenti Viljandis või mitte?

Rein Helme - sõjaajaloolane

Kindral Johan Laidoner väärib ratsamonumenti Viljandis. See oli tema kodupaik. Ta oli Vabadussõja võidukas väejuht. Meie ei anna monumentide kaudu hinnanguid 1939. aastale, kus kõik Eesti rahva juhid olid sattunud olukorda, milles käitumise juhis puudus.

Mart Laar – ajaloolane ja poliitik

Kindlasti väärib. Juba kahtluse esitamine on totter. Meil pole õigust hinnata tollaste inimeste otsuseid omaenda praeguse tarkuse seisukohalt ja neid inimesi reeturiteks nimetada. Iga poliitik on teinud häid ja halbu asju, aga tegevust tuleb hinnata tervikuna.

Hannes Walter – Laidoneri muuseumi direktor, filosoofiadoktor

Põhimõtteliselt väärib. Kuid siin tuleb lahutada inimese panus, mis väärib tähistamist, panuse vormist, mida pean ebaõnnestunuks. Laidoneri sünnikohas juba on väga ilus ja õnnestunud mälestusmärk.
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
Loading...