Karm hoiatus kõigile pederastidele!

classic Classic list List threaded Threaded
4 messages Options
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Karm hoiatus kõigile pederastidele!

EVL
Administrator
This post was updated on .
Pederastid ja teised nõ. vähemused tahavad kehtestada vähemuste diktatuuri enamuse üle!

Hiljuti nägime Eestis kampaaniat, millega kutsuti üles sallivusele seksuaalvähemuste (homode ja lesbide), moslemite ja üleldse vähemuste suhtes. Kõik on kena. Inimene on ju inimene, olgu tema seksuaalne või usuline orientatsioon siis milline tahes. Kuid selliste vähemuste inimõigused on kaitstud samuti nagu igal teisel Eesti elanikul. Ei ole nagu kusagil näha mingit vägivalda vähemuste suhtes. Seda suuremat hämmeldust tekitab säärane kampaania.

Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Igalühel on omad sümpaatiad ja antipaatiad. Mõne antipaatia tagamaad on aastatuhandete käigus välja kujunenud üldinimlikes normides.

Aastatuhandete käigus on inimühiskond välja sõelunud kõige efektiivsema toimimise mudeli. Sinna mudelisse kuulub ka terve pere, kus on isa-ema ja lapsed. Selline mudel tagab kogukonna jätkusuutlikuse. Kunagi pole ajaloos lihtinimene (eliit võis endale palju lollusi lubada!) leidnud aega oma lihtlabaste lõbude järgi jooksmiseks. Kes seda on teinud, see on ka õigustatult pälvinud ühiskonna halvakspanu.

20. sajandil, mil inimesele on jäänud järjest rohkem vaba aega tegelemaks enda lõbude rahuldamisega, on traditsiooniline, aastatuhandete kogemusega loodud mudel vankuma löödud. Inimkond on suuresti asunud linnadesse, sellega on kaasnenud ka anonüümsus. On kadunud endine külakogukondlik eluviis, kus kõik tundsid kõiki ja inimene surus puhtalt lähikonna halvakspanu kartuses oma amoraalsed fantaasiad maha. Seda võib nimetada ka kogukonna positiivseks mõjuks. Kogukonna liige tunneb vastutust oma tegude ees. Näiteks kui kogukonna liige ei pane supilusikat suhu, vaid püüab seda mõnda teise kehaavausse pista, siis tehakse talle ilusasti selgeks, et mida ta valesti teeb ja kuidas asi tegelikult käima peab. Sarnaselt õpetab ka õpetaja meile koolis, et 1+1=2. Kui ta seda ei teeks ja jätaks meile vabaduse ise vastus panna, siis oleks meie tulevases elus probleemid ette garanteeritud. Seetõttu olemegi tänulikud oma õetajatele, et nad meid eluks õieti ette valmistavad, õpetades eraldama õiget valest.

Tänapäeval on inimesel käes suhteliselt suur anonüümsus ja ta ei tunneta enam vastutust kogukonna ees. Nüüd peab ta isennast A-ks ja O-ks. Kogu elu keerleb ümber tema tahtmiste ja soovide. Siit ka see suur meelemürkide tarvitamise ja igasugu perverssuste praktiseerimine. Kergekäeliselt allutakse oma madalatele tungidele ja seda seda enam, mida enam ühiskond seda tolereerib. Seda enam, kui karistused on naeruväärselt väikesed või puuduvad sootuks.

Kuid see suur tolerantsus on kunstlikult tekitatud, see on otseses vastuolus inimkonna ajaloolise kujunemisega. On võimatu kiiresti ja vägisi inimkonnale peale suruda midagi, mis on vatuolus aastatuhandete kogemusega. See vähemus, kes on võimul, võib muidugi teha mida tahab, ka enamuse käitumist reguleerida, kuid mis demokraatiast me siinjures enam rääkida saame? Demokraatia on see, et kõik inimesed on seaduste ees võrdsed. Inimene on inimene ja mingi seksuaalse sättumuse järgi inimesi veel omakorda lahterdada - no see on juba inimväärikuse alandamine ja lausa perversne!

On täiesti arusaamatu, kuidas seksuaalvähemused propageerivad ise ja soovivad, et ka teised näeksid nende identiteeti läbi nende seksuaalsättumuse. Kas seksuaalvähemused ei tunne ennnast alaväärsete inimestena, kui nende identiteet avaliku üldsuse silmis seisab üksnes sellel, mida nad magamistoas teevad? Oleksin mina üks nendest, siis mind häiriks see tõsiselt, et ei nähta mitte inimest vaid tema seksuaalsättumust. Ja ma ei saa aru nendest seksuaalvähemustest, kes ise seda seksuaalvähemuseks olemise kella löövad. Miks te seda teete? Kas peab kohe esimese asjana kõigile kuulutama, mida, kus ja kellega ma magamistos teen? Eriti, kui ühiskonna üldised väärtushinnangud on hoopis teistsugused. See on madal ja vastutustundetu käitumine. Nii kasvatatakse oma käitumisega ise seksuaalvähemustesse negatiivselt suhtuvate inimeste hulka.

Paljudele ei meeldi avalik seksuaalvähemuste propaganda sellepärat, et sellega mõjutatakse alles kasvueas olevaid noori. Alles kujunemisjärgus nooruk, kes ei oma maailmast veel adekvaatset ülevaadet, on kergesti mõjutatav igasuguste "poppide ja lahedate" ettevõtmiste poolt. Olgu selleks siis narkootikumid, kuritegevus või seksuaalperverssused. Kõige hullem on see, kui massimeedia ja ka ühiskond selliseid tegevusi propageerib ja igati normaalseks peab. Täiskasvanud otsustagu ise, mida ja kuidas nad oma elus teevad. Kuid lapsed jäägu sellisest ajupesust välja. Teada on ka see, et paljud homod on samal ajal ka pedofiilid. Seda ohtlikum slle "täiskasvanute lõbu" seadustamine, normaliseerimine ja propaganda on!

Pole kuulda olnud, et homosid, lesbisid, moslemeid ja muid vähimusi oleks Eestis kuidagi tagakiusatud. Pisisolvanguid tuleb ette, kuid need on sellises ühiskonnas paratamatud, kus enamuse seksuaalne orientatsioon on tesitsugune kui vähemusel. Vähemustel endil võiks ka olla suurem pieteeditunne ja vatutus oma käitumise ees. Aga kõik see ei näita, et Eestis oleks mingisugustki probleemi suhtumises vähemustesse. Nad elavad nagu kõik teised. Teistest eristab neid enamati see, et nemad tõstavad esile oma seksuaalsättumust. Enamus inimesi peab sellist seksuaalsuse eksponeerimist labaseks ja kohatuks, enamus nii ei käitu. Ja kui arvestada enamuse seisukohaga (mis oleks ju ometigi viisakas!), siis ei ole ka vähemustel mingeid probleeme (kui nad neid ise ei tekita oma üliagara seksuaalvähemuste reklaamiga).

Seksuaal- ja usuvähemuste vastastest kuritegudest pole me midagi kuulnud. Seevastu tapeti hiljuti julmalt kaks vanainimest ühe rahvusvähemuse esindaja poolt. Seevastu tehakse miljoneid kroone maksev kampaania kunstlike, pseudoprobleemide vastu, et "kaitsta homosid, lesbisid ja moslemeid". Kas saab kedagi panna vägisi armastama? Päevast-päeva võime lugeda moslemite ähvardustest ja terroritegudest läänemaailma vastu. Kas mul ei ole õigus olla ettevaatlik selle usu suhtes? Kas ma peaksin silmad sulgema ja valvsuse kaotama? See võrduks ju ohtude suhtes ettevaatlikkuse kaotamisega. Kui tahetakse, et ma kaotaksin valvsuse moslemite suhtes, siis palun ärge enam edastage ühtegi uudist moslemitest ja nende terroritegudest. Vastasel juhul ei jää mul muud üle, kui järgneda oma instinktidele, kuna olen pelgalt inimene.

Millega sellist kampaaniat põhjendatakse? On see vägivaldne EL-i poolne surve enamuse orientatsiooni vastu? Või on siin mõni kohalik asutus näinud hea vaheltteenimise võimalust. Puhutakse Eesti statistika sallimatuse teemal kunstlikult suureks, et siis EL-ist tolerantsuse propagandaks raha saada. Mine võta kinni...

Kui aga Eesti on demokraatlik riik, siis antaks samapalju sõna ka teisele poolele (ehk enamusele). Miks me aga näeme, et propagandat tehakse enamasti seksuaal- ja rahvusvähemuste ja moslemite poolt. Samal ajal, kui vastaspoolele üldse sõna ei anta või kleebitakse neile hoopis otsaette skenofoobide, sallimatute, natside, äärmuslaste, fašistide jne. silt. Miks ei tehta kampaaniat traditsioonilise peremudeli kaitseks? Miks ei hoiatata inimesi õigustatud islmi ohu eest? Miks me hoiatame inimesi näiteks rästiku eest, kuid nastiku eest ei hoiata? Miks küll? Miks me oleme nii sallimatud rästiku suhtes? Kõik maod võiks ju võrdsed olla! Aga tõdegem, et see, et inimesi rästiku eest hoiatatakse, ei ole ksenofoobia, vaid tuleneb reaalsetest faktidet, mis meil on rästiku kohta.

Samuti on meil ka teatud faktid mingite inimrühmade kohta. Nii positiivseid kui ka negatiivseid. Kui mingi inimrühm (ükskõik millise tunnuse järgi nad ka ei eristuks) on teistest kriminogeensem, siis tuleks seda ka välja öelda, mitte tõlgendada sellist fakti rassismi ja sallimatusega. Kellel on õigustatult halb maine ja kes on selles ise süüdi, see peab seda ka tunnetama. Õigustatud ettevaatus, mis tugineb faktidel, ei ole sallimatus. Kui see aga hoiaks ära kasvõi ühe inimese surma, oleks see end igati õigustanud.
Pederastid ja muud vähemused tahavad kehtestada Vähemuse Diktatuuri!


Demokraatlik õigusriik küsib oluliste otsuste langetamisel ka kõrgema võimu kandja ehk rahva arvamust. Parlamenti valitud saadikud ei saa kuidagi esindada kogu rahvast, isegi mitte neid, kes teda on valinud. Seda enam, kui otsuseid tehakse küsimustes, mida valimistel ei puudutatud. Sel juhul peaks olema elementaarne küsida rahva arvamust. Enamuse tahe otsustagu reeglid. Kui vähemusele need reeglid ei meeldi, siis pole midagi teha. Demokraatia tagab vähemustele inimväärsed elutingimused. Kui vähemus kehtestab end enamuse arvamust eirates, ei ole tegu enam demokraatiaga, vaid vähemuse diktatuuriga!

Las eesti rahvas otsustab ise, kas ta toetab seda, et ta lapsed kasvavad üles ühiskonnas, kus homosuhete normaalsusest ja lahedusest räägitakse isegi lasteaias (nagu see on juba mitmel pool EL-is) või ta tahab, et tema laps saaks täiskasvanuks sirguda ühiskonnas, kus ei mõjutata tema lapse normaalset arengut. Täiskasvanud tegelgu oma lõbudega ise. Las täisealiseks sirgunu otsutab ise oma seksuaalse suundumuse. Kui ei saada teisiti, kui omasoolist armastada, siis olgu nii. Ega keegi kätt ette ei pane. Kuid loodusseaduse järgi ei tohiks sellised paarid ka lapsi omada. Isegi padusallivad seadused ei muuda loodusseadusi!

Kõik ei ole võrdseteks loodud, isegi seadused ei suuda seda tagada!




NB! HOIATUS! Alljärgnev tekst on väga otsekohene ja karm (kuid elu ongi karm!). Kui Sa soovid ilma seisukohta võtmata elust läbi vingerdada ja alati neutraalseks jääda, siis parem ära loe. Aga palun mõtle - kas Sa tolereerid vähkkasvajat? Kas tal on ka omad õigused? Kui Sa ei lase omas kehas vähkkasvajal vohada, miks me siis inimkonnana peaksime seda lubama? Miks?
Siin ma ei soovi kutsuda ülesse kedagi vihkama, pigem soovitan pederastidel ise mõelda oma teguviisi mõttekuse teemadel. Lõpuks on küsimus ainult ühes - inimese soovimatuses seista vastu oma nõrkusele ja tahe minna kergema vastupanu teed. Paljudel inimestel on vahest tahtmine teha midagi destruktiivset, kuid antud hetkel meeldivana tunduvat. Paljudel inimsetel võib olla vahest selline ärritus kellegi suhtes, et lööks või kellegi maha. Kuid inimene suudab end talitseda ja normaalselt jälle edasi elada. Nii on ka kõigi teiste nõrkustega: suitsetamine, alkohol, narkootikumid, pederastia jne. Inimeses ON nii palju jõudu, et end taltsutada. Ja kui tõesti ta seda ei suuda, on tal midagi kupli all tõsiselt korrast ära. Siin ei ole mingeid vabandusi. Inimeseks olemine nõuab ka inimeseks olemise iidseid kriteeriumeid täita. Iga kõrvalekalle selles on kõrvalekalle normaalsusest.
Heaolu ühiskond ei peaks tolereerima parasiite ja muidusööjaid. Vanasti oli mees ja naine kasutu, kui nad lapsi ei saanud. Nüüd mil elu on kordades mugavam, tundub, et võib iidseid tavasid ilusti ja kenasti rikkuma hakata. Paraku kui seda lubada, on sisuliselt tegu tulega mängimisega. Pederastia toodab pederastiat ja mis kõige hullem - nakatab nõrgemaid ühiskonna kihte amoraalsusega. Siit sünnib jälle omakorda tohutu kahju ühiskonna tervele ja normaalsele korraldatusele. Püütakse lagundada seda vundamenti, mis aastatuhandetega on inimkonna poolt paika pandud. Ja ei maksa siin tulla jutuga, et juba Vanas-Kreekas...Jah oli, kuid vaid kõrgklassi peded harrastasid sellist eluviisi. Ei midagi massilist ja soositut.

Inimkond on tuhandete aastate jooksul kujundanud välja universaalse suhtumise ümbritsevasse. Kuna elu on primaarne, peab inimese suhtumine olema suunatud elu edendamisele. Tuhandete aastate jooksul on inimkond üksteisest sõltumatult jõudnud üle maakera pederastia suhtes ühesele järeldusele - see ei edenda elu, see on destruktiivne, kasutu. Eriti ohtlik on pederastide kalduvus mõjutada noori väljakujunemata poisslapsi.

Kuid nüüd, vaevalt paarikümne aasta jooksul, nõutakse inimkonnalt loobumist sellest aastatuhandetega kujunenud arusaamast. Kas inimkond peab alluma käputäiele pedefännide nõudmistele?Kas see on demokraatia? KUIDAS SAAB NÕUDA TOLEREERIMIST?

Kuhu me niimoodi lõpuks jõuame? Kõik nõuavad oma õigusi, kuid vastutada ei taha keegi. Kõigepealt peded, siis pedofiilid, soofiilid ja nekrofiilid. Ehk legaliseerime siis kannibalismi ka ära? inimkond on asetanud piirit, et siiamaani ja mitte kaugemale. Sest kui lasta hälvetel ühiskonnas vohada nagu vähkkasvajal pidurdamatult, on ühiskond määratud välja surema. kuid kas me peme nõustuma sellise enesetapuga?

Suhtumine kujuneb välja pika ajaga, mitte seda ei muudeta kellegi nõudmise peale!



NB! Ainult üle 18 aastastele! 

1 pede siis treenib oma soolt, kuid oh õnnetust - purk läheb p's kildudeks... ehk siis 1 pede jälle vähem.

Mõnedes kultuurides Aafrikas on siiani säilinud peenise ampultatsioon.
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Re: Karm hoiatus kõigile pederastidele!

EVL
Administrator
Varro Vooglaid: Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu

Varro Vooglaid, Helsingi Ülikooli õigusteaduskonna doktorant, www.DELFI.ee 12. detsember 2009 02:00

       
               
Ükskõik milliste ühiskondlike protsesside puhul on kõige häirivam, kui inimestega manipuleeritakse. Manipuleerides alandatakse inimesi, koheldes neid mitte kui kõrge väärikusega isikuid — eesmärke iseeneses — vaid kui vahendeid, mille ebaausate võtetega kontrollimise teel püütakse saavutada isiklikke varjatud eesmärke.

Manipuleerimist, mis väljendub demagoogias, valetamises, tõe salgamises või pooliku tõe rääkimises, võib homoaktivistide retoorikas ja ettevõtmistes kohata rohkem kui kusagil mujal. Tõepoolest, manipuleerimine näib olevat selles liikumises mitte juhuslik, vaid olemuslik.

Eelöeldu kinnituseks võib heita pilgu homoaktivistide juhtfiguuri Reimo Metsa hiljuti Delfis avaldatud artiklile pealkirjaga “Kas algas uus ristisõda?” (3.12.).

Kristlaste vastandamine ülejäänud ühiskonnale

Nagu on hästi teadnud kõik revolutsionäärid, on ühiskondliku reformi kiireks läbisurumiseks üks tõhusamaid strateegiaid kunstlike vastanduste rõhutamine ja seeläbi klassivaenu õhutamine. Ja millele oleks tänases üha sekulariseeruvas ning kultuuriliselt ja religioosselt aina viletsama kirjaoskusega ühiskonnas parem vastanduda, kui kristlusele ja kristlastele?

Algatuseks püüab hr Mets vastandada kristlasi ülejäänud ühiskonnale, jättes mulje, et vastuseis homoseksuaalsusele on tühipaljas kristlik igand, millele ei tohiks kaasaegses progressiivses ühiskonnas ja edumeelsete inimeste seas mingit kohta olla. Valem on lihtne: kui sa homoseksuaalset käitumist heaks ei kiida, pooldad järelikult kristluse teistele jõuga pealesurumist.

Oskuslikult portreteerib hr Mets homoseksuaalse käitumise taunimist ja perekonna kui institutsiooni kaitsmise püüdlusi uue ristisõjana ja kutsub sellisele “usu pealesurumisele” vastu seisma, apelleerides inimeste rahvusromantilistele tunnetele.

Tõde, mida hr Mets üritab sellise demagoogiaga peita, on aga lihtne: selleks, et näha homoseksuaalse käitumise vastuolu inimloomusega ja seega selle ebamoraalsust, ei ole Piiblit tarvis — piisab toetumisest tervele mõistusele. Perekonna kaitseks astuvad üldjuhul välja kristlased, kuna nad tunnevad erilist kohustust seista ühiskonnas mitte üksi erahuvide, vaid ühise hüve, sh moraaliseaduste austamise eest.

Kuid see ei muuda tõsiasja, et lisaks kristlastele, juutidele ja moslemitele peavad homoseksuaalset käitumist mõistusele tuginedes ebamoraalseks väga paljud inimesed, kes ei määratle end üldse religioossena.

Vastanduste loomine kristlaste vahel

Lisaks kristlaste vastandamisele ülejäänud ühiskonnale püüab hr Mets kasu lõigata ka vastanduse õhutamisest kristlaste endi seas. Selleks esitleb ta ennast kristlasena ja küsib siis provokatiivselt, miks tema vennad Kristuses ei aktsepteeri teda sellisena nagu ta on ja kas see ei ole mitte armastuse käsu jäme eiramine. Pealtnäha paistab kõik ilus, kui ei oleks kaht põhimõttelist probleemi.

Esiteks ei kvalifitseeru hr Mets ühegi mõistuspärase määratluse järgi kristlasena. Alles 22. novembri Vikerraadio saates “Kirikuelu” ütles ta (strateegilises plaanis mõtlematult) välja, et ei pea ennast usklikuks. Kurb küll, hr Mets, aga kristlane ei ole võimalik olla olemata usklik ja üksnes siis, kui see parasjagu kasulikuks osutub. Enese eksitavalt kristlaseks tituleerimise tagant paistab aga selgelt soov kristlikku kogukonda seestpoolt õõnestada ja näidata avalikkusele, et kristlaste endigi seas puudub homoseksuaalse käitumise küsimuses üksmeel.

Teiseks probleemiks on asjaolu, et hr Mets püüab väita, et ta on kristliku (moraali)õpetuse osas kompetentsem kui paavst ja piiskopid kokku. Raske on uskuda, et ta ei tea, et Piibel on homoseksuaalse käitumise osas ühemõtteline, nimetades seda Vanas Testamendis muu seas jäleduseks (3 Ms 18:22) ja Uues Testamendis rüvedaks, rõvedaks, häbematuks, loomuvastaseks (Ro 1:24-27) ja jumalateotuslikuks (Ju 7). Pigem näib tõenäoline, et hr Mets püüab taas kord inimesi eksitada, väärastades nende silmis kristlikku õpetust.

Pidades silmas hr Metsa muret, kas armastuse käsust tulenevalt ei peaks kristlased aktsepteerima inimesi just sellisena nagu nad on, tasub meenutada vahetegu patu ja patustaja vahel. Kirik õpetab, et inimesi tuleb nende puudustest olenemata mitte üksi tolereerida või aktsepteerida, vaid armastada, samas kui pattu tuleb mitte ainult mitte aktsepteerida, vaid vihata. Kuivõrd patu läbi kahjustab inimene iseennast (alandab enda väärikust ja lõhub oma loomust), on patu vihkamine oluline osa inimese armastamisest, samas kui selle aktsepteerimine tähendaks kaasinimese suhtes hoolimatust.

Näitamaks, et tema seisukohad kristliku õpetuse osas on kristlaste omadest tõesemad, viitab hr Mets tihti asjaolule, et Rootsi luterlik kirik asus hiljaaegu samasoolisi isikuid laulatama. Muidugi nähtub sellest näitest mitte kristlik õpetus, vaid sellest lahtiütlemine, mis on paljuski saanud võimalikuks Rootsi luterliku kiriku tihedate sidemete tõttu riigiga ja “tänu” homoseksuaalse eluviisi omaks võtnud inimeste imbumisele kirikusse, et seda seestpoolt õõnestada.

Et tegu on tõepoolest väga tõsise apostaasi ehk usust taganemise sammuga, nähtub kasvõi sellest, et Moskva patriarhaat katkestas Rootsi luterliku kirikuga pärast viimase poolt homoabielude sõlmima asumist igasugused suhted. Veelgi enam, Rootsi luterliku kiriku otsuse on hukka mõistnud nii kohalikud kui muu maailma katoliiklased, ortodoksid ja luterlased. Seega on antud näide fassaadi taha vaadates mitte hr Metsa seisukohti kinnitav, vaid neid ümberlükkav.

Varjatud eesmärgid ja manipulatiivsed vahendid

Homopropagandast rääkides on oluline meeles pidada seda, mida hr Mets jt homoaktivistid on isegi korduvalt kinnitanud: nad ei taotle, et ühiskonnas homoseksuaalselt käituvaid inimesi sallitaks — seda tehakse niigi; eesmärgiks on, et kõik inimesed sellise käitumise normaalse ja moraalsena heaks kiidaksid.

Siit nähtub, et süüdistades teisi sallimatuses on homoaktivistid ise varjamatult sallimatud nende suhtes, kes suhtuvad küll homoseksuaalselt käituvaisse inimestesse lugupidavalt, ent teisest küljest ei pea oma südametunnistusele tuginedes võimalikuks sellist käitumist moraalselt heaks kiita.

Samas on homoaktivistid enamjaolt strateegiliselt mõtlevad inimesed. Nad mõistavad, et valdav osa ühiskonnast peab samast soost isikute vahelist seksuaalset läbikäimist inimloomusega vastuolus olevaks ja seetõttu ebamoraalseks. Samuti mõistavad nad, et inimesi ei saa panna homoseksuaalset käitumist aktsepteerima ausate ja veenvate argumentidega, mida lihtsalt ei eksisteeri.

Seetõttu on otsustatud panna rahvas vahendeid valimata “õigesti” arvama, lastes ühiskonnale homoseksuaalse käitumise aktsepteerimise pealesurumiseks käiku terve hulga paljusid heausklikke inimesi narritanud demagoogiavõtteid, millest võib lisaks eelnevalt käsitletuile tuua veel mõned levinud näited:

- Korrutatakse väsimatult, et homoseksuaalne orientatsioon on geneetiliselt kindlaksmääratud, samas kui teaduslikud uuringud (eriti identse geneetilise informatsiooniga mitmikutega) kinnitavad, et keskkondlikud tegurid on selle kujunemises märksa olulisemad (uuringute tulemustega saab tutvuda aadressil www.narth.org). Kunagi ei mainita, et paljud inimesed on teraapia abil homoseksuaalsest eluviisist lahti öelnud, on selle üle väga õnnelikud ja elavad täisväärtuslikku perekonnaelu.

- Levitatakse teavet, et homoseksuaalse orientatsiooniga inimesi on ühiskonnas ligikaudu 10%, samas kui selliste fantastiliste poliitilistel eesmärkidel fabritseeritud arvude naeruväärsust on kinnitanud isegi prominentsed homoaktivistid.

- Rõhutatakse, et ka homopaarid peavad nautima põhiseaduse kaitset perekonnale (PS § 27), mistõttu on neil õigus oma kooselu õiguslikule registreerimisele ning et selle võimaluse puudumisega diskrimineeritakse neid, olgugi et õiguskantsler Allar Jõks kinnitas juba 2006. aastal vastuses homoaktivistide kaebusele, et need väited ei vasta tõele.

- Sisendatakse, et samasooliste partnerluse õiguslikust tunnustamisest hoidumisega rikutakse kõigi inimeste õigusliku võrdsuse põhimõtet (PS § 12), jättes targu mainimata, et võrdse kohtlemise põhimõte tähendab sarnaste kohtlemist sarnaselt ja erinevate kohtlemist erinevalt ning et võrdsusega seaduse ees ei saa üle ega ümber põhimõttelistest sugudevahelistest bioloogilistest erinevustest.

- Väidetakse, et samast soost isikutel puuduvad õiguslikud võimalused oma varaliste suhete reguleerimiseks, samas kui Justiitsministeerium on seda väidet põhjalikult uurides jõudnud järeldusele, et võimalused on olemas, aga neid lihtsalt ei kasutata.

- Selgitatakse, et samasooliste partnerluse õiguslik reguleerimine on puhtalt varaline küsimus ja ei puuduta kedagi peale nende, kes soovivad selliseid partnerlusliite sõlmida, samas kui teiste riikide kogemuski kinnitab, et tegelikult defineeritakse selliste sammudega ümber perekonna, inimseksuaalsuse ja inimeseks olemise tähendus, saavutatakse õigus laste adopteerimisele ning sunnitakse vaikima kõik need, kes peavad südametunnistusele tuginedes homoseksuaalset käitumist ebamoraalseks ja tervist kahjustavaks (sh lapsevanemad, kes ei taha, et nende lastele koolis vastupidist sisendataks).

- Kõik, kes homoseksuaalset käitumist heaks ei kiida, häbimärgistatakse homofoobidena, olgugi et pea alati on vastuseis homoseksuaalsele eluviisile ja selle õiguslikule tunnustamisele puhtalt mõistuslik ning ei oma foobia ehk haigusliku hirmuga mingit pistmist. Samuti sildistatakse sellised inimesed alusetult vabaduse, võrdsuse, õigluse, õigusriigi, demokraatia, inimõiguste, mõistuse, progressi ja kes teab veel mille vaenlasena ning neid süüdistatakse vaenu õhutamises (mis on teatavasti karistusseadustiku § 151 kohaselt kuritegu). Sellise häbimärgistamise ja hirmutamise tulemusel on paljud väärikad inimesed hakanud kartma homoteemal seisukohta väljendada.

Seda rida võiks pikalt jätkata, kuid pilt on niigi selge.

Avalik arutelu eeldab kultuursust

Kuivõrd pea kõik homoaktivistide argumendid on rajatud demagoogilistele alustele, on asju õigete nimedega nimetades põhjust rääkida mitte avalikust arutelust, vaid avaliku arvamusega manipuleerimisest. Tõelise avaliku arutelu eelduseks on lugupidamine nendest, kel on erinev arvamus, ning osana sellest lugupidamisest kategooriline hoidumine demagoogiast ehk inimeste sihilikust eksitamisest. Samuti on tõelise avaliku arutelu eelduseks, et pooled juhinduvad ausast tõetaotlustest, mitte eesmärgist era- või grupihuvid vahendeid valimata maksma panna.

Eks homoaktivistid tea, et väärikad inimesed ei pea tõetaotluseta kultuuritus “avalikus arutelus” osalemist võimalikuks ega mõttekaks. Seetõttu on homopropaganda edu võtmeks ühtede ja samade, ükskõik kui mõistusevastaste argumentide väsimatu korrutamine — mida nähtavamalt ja kuuldavamalt, seda parem — seni, kuni isiklike rünnakute laviini alla langenud mittenõustujad lihtsalt väsivad, tagasi tõmbuvad ja vaikivad. Nagu ütles Lenin, saab piisavalt kaua korrutatud valest “tõde”. Lõpuks jõuabki “arutelu” oma “tulemuseni” ja “selgub”, et ennäe, homosuhete tunnustamine perekonnana ongi rahva “tegelik” tahe. Üle jääb vaid see tahe seaduste tasandil realiseerida.

Ka üldisemas plaanis on kurb täheldada, kuidas demokraatia ilusa fassaadi varjus toimub ikka ja jälle rahva arvamusega manipuleerimine, et vormistada rahva tahte väljendusena otsused, millel ei ole rahva tegelike soovide ja heaoluga vähimatki pistimist. Selline asjade käik, olgu jutt Eesti kroonist loobumisest, tuumajaama rajamisest, sündimata inimeste tapmise riiklikust rahastamisest või samasooliste liidu perekonnana tunnustamisest, on kodanike suhtes alandav ning naeruvääristab ideed rahvast kui kõrgema riigivõimu kandjast. Paljuski vastutab selle eest tugevaimaks võimuks kujunenud meedia (sh Rahvusringhääling), mis sellist manipuleerimist mitte üksi võimaldab, vaid seda ka jõuliselt toetab.

Lõpetuseks kasutan võimalust ennustada, et kui see tekst üldse kusagil avaldatakse ja kui sellele homoaktivistide poolt vastatakse, siis suure tõenäosusega kujutavad vastused endast rünnakut mitte toodud argumentidele, vaid nende esitaja isikule. Ju tembeldatakse mind, nagu sellistel puhkudel ikka, ristisõdalaseks, tagurlaseks, religioosseks fanaatikuks, homofoobiks vms-ks, kes tahab teistele “oma tõde” ja usku peale suruda ja kellega “mõistlikud” inimesed üldse diskussiooni ei lasku. Selline tembeldamine saab aga rääkima rohkem tembeldajate kui tembeldatava kohta.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=27506793&l=fpOpinion
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

RAVI!

EVL
Administrator
In reply to this post by EVL
Ignatius Loyola vaimulikud harjutused.
Loyola_harj_1.pdf


JÕU MEDITATSIOON
karl_wolf+J%C3%B5u+meditatsioon.pdf


Vaimulikke harjutusi võib täiesti vabalt teha ka ateist, et oma tahtekindlust ja kiusatustele vastupanuvõimet kasvatada!

Kui inimene tahab, saab ta kõigest üle!
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Re: RAVI!

EVL
Administrator
Loading...