JÄRJEJUTT: FSB laseb Venemaa õhku

classic Classic list List threaded Threaded
1 message Options
EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

JÄRJEJUTT: FSB laseb Venemaa õhku

EVL
Administrator
JÄRJEJUTT (1): Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski: FSB laseb Venemaa õhku

Mõni sõna autoritest

Aleksandr Litvinenko sündis 1962. aastal Voronezˇis. Pärast keskkooli lõpetamist 1980. aastal kutsuti ta sõjaväkke. Järgneva kahekümne aastaga käis ta läbi tee reamehest alampolkovnikuni. Aastast 1988 töötas KGB vastuluures, 1991. aastast  KGB-FSK-FSB kesk-aparaadis. Eriala: võitlus terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega. Koos Moskva kriminaaljälitusega (MUR) korraldatud operatsioonide eest anti talle MUR-i veterani aunimetus. Osales mitmes relvakonfliktis endise NSVL-i ja Venemaa territooriumil. 1997. aastal viidi vanemoperatiivtöötajana üle FSB kõige salajasema üksuse – kuritegelike organisatsioonide vastu võitlemise valitsuse – 7. osakonna ülema asetäitjaks.

Novembris 1998 kritiseeris Moskvas pressikonverentsil teravalt FSB juhtkonda, tõendades, et nood annavad oma alluvaile kuritegelikke käske. Märtsis 1999 arreteeriti fabritseeritud süüdistuse alusel ja paigutati FSB Lefortovo eeluurimisvanglasse. Mõisteti õigeks novembris 1999, kuid arreteeriti uuesti otse kohtusaalis pärast õigeksmõistva kohtuotsuse väljakuulutamist. Aastal 2000 lõpetati teine kriminaalasi ja Litvinenko lasti pärast elukohast mittelahkumise kohta allkirja andmist vabaks. Peagi alustas FSB tema vastu kolmandat kohtuasja. Uurijate surve ja perekonna vastu suunatud ähvarduste tõttu oli sunnitud Venemaalt illegaalselt lahkuma. Seoses põgenemisega alustati tema vastu juba neljas kohtuasi. 2000. aasta mais sai ta Suurbritannialt poliitilise varjupaiga taotleja staatuse.

Aleksandr Litvinenko suri 23. novembril 2006. aastal Londonis poloonium-210-ga mürgitamise tagajärjel. Tema surm äratas terves maailmas tähelepanu. Praegu käib Aleksandr Litvinenko tapmise asjus juurdlus.

Juri Felštinski on sündinud 1956. aastal Moskvas. 1974. aastal astus ta Moskva riiklikku pedagoogikaülikooli ajalugu õppima. Aastal 1978 emigreeris USA-sse, kus jätkas õpinguid. Filosoofiadoktor (ajalugu): 1993. aastal kaitses doktorikraadi Vene teaduste akadeemia ajalooinstituudis. Mitmekümne arhiividokumentide kogumiku toimetaja ja koostaja, raamatute “Enamlased ja vasakesseerid” (Pariis, 1985), “Meie suletuse ajaloost” (London, 1988, Moskva 1991), “Maailmarevolutsiooni kokkuvarisemine” (London, 1991, Moskva, 1992), ““Seaduslikud” juhid” (Moskva, 1999) autor.

1. peatükk

Eriteenistused õhutavad Tšetšeenia sõda

Venemaa sõdib jälle. Ja veel kus! Põhja-Kaukaasias. Nagu Afganistani ei oleks olnudki. Nagu poleks sõja käik, lõpptulemus ja tagajärjed ette teada, kui sõditakse paljurahvuselises riigis uhke ja sõjaka rahva vastu. Kuidas sai juhtuda, et oma kõige demokraatlikumal arenguperioodil alustas Venemaa üht kõigi aegade häbiväärsemat sõda?

Sõda nõuab ressursside mobiliseerimist ja sõjaväe ning teiste jõustruktuuride eelarve suurendamist. Sõda suurendab pagunitega inimeste rolli ja pidurdab demokraatlike reformide arengut. Sõda isoleerib Venemaa tsiviliseeritud maailmast, sest ülejäänud maailm mõistab selle sõja hukka ega saa aru selle vajadusest.

Kunagi nii populaarne president kaotab toetuse nii oma rahva kui ka maailma avalikkuse silmis. Lõksu sattununa saab ta teha vaid üht – astuda enne tähtaega tagasi ja anda võim FSB-le, saades vastutasuks enda ja oma pere puutumatus. Me teame, kellele oli see kasulik: neile, kes pärisid Jeltsinilt võimu. Me teame, kuidas see saavutati: Tšetšeenia sõjaga. Jääb vaid üle mõista, kes selle korraldas.

Nõrgimaks lüliks paljurahvuselise riigi mosaiigis osutus Tšetšeenia. Pidades Džohhar Dudajevit omaks, ei teinud KGB tema võimuletulekule mingeid takistusi. Kindral Dudajev, kommunistliku partei liige aastast 1968, viidi Eestist kodusesse Groznõisse justkui nimme selleks, et temast saaks kohalike kommunistide peamine vastane. Et ta saaks presidendiks ja kuulutaks novembris 1991 Tšetšeenia (Itškeeria) iseseisvaks riigiks, näidates selle sammuga  kogu Venemaale, kuhu viib Jeltsini liberaalne kurss.

1994. aastaks sai Venemaa juhtkonnale selgeks, et ta pole valmis Tšetšeenia vabadusega leppima. Tšetšeeniale iseseisvuse andmine võis tõesti viia Venemaa lagunemiseni. Kuid kas Põhja-Kaukaasias kodusõja alustamist võis lubada? “Sõjapartei” Moskvas leidis, et võis. Kuid avalik arvamus tuli sõjaks ette valmistada. Avalikku arvamust oleks kerge mõjutada, kui tšetšeenid oleksid oma iseseisvuse eest võideldes terroriteele asunud. Jäi üle pisiasi: organiseerida Moskvas terroriakte, mille niidid viiksid tšetšeenideni.

Teades, et lähipäevil on oodata Vene vägede ja Dudajevi-vastaste rünnakut Groznõile, üritas endine KGB ja hilisem FSB korraldada Moskvas 18. novembril 1994 esimest terroriakti, mis oleks pööranud Venemaa elanike viha tšetšeenide vastu ja teinud võimatuks nende edasised iseseisvumiskatsed.


Venemaa julgeolekuteenistus – terroriaktide, inimröövide ja mõrvade organisaator

Pangem tähele, et nii 18. novembril kui ka hiljem korraldasid tšetšeeni “terroristid” plahvatusi kahtlaselt “õigel” ajal ja mis veelgi kummalisem, ei võtnud vastutust nende eest kunagi enda peale (mis teeb terroriakti mõttetuks). Novembris 1994 oli vene rahva ja kogu maailma sümpaatia kindlalt tšetšeenide poolel. Miks oli neil järsku vaja Moskvas plahvatusi korraldada? Loogilisem oleks ju sooritada Vene vägede vastaseid diversiooniakte kodus Tsˇetsˇeenias.

Niisiis, 18. novembril 1994. aastal toimus Moskvas Jauza jõe raudteesillal plahvatus. Ekspertide hinnangul oli tegemist kahe 1,5 kg trotüülekvivalentse laenguga. Kannatada sai kakskümmend meetrit raudteed. Sild ise jäi hädavaevu püsti. Kuid plahvatus toimus enneaegu, varem kui sealt sõitis üle rong. Sündmuskohalt leiti pommipanija jäänused, kelleks osutus naftakompanii Lanako töötaja Andrei Šelenkov. Lõhkelaeng plahvatas mehe käes hetkel, mil ta oli seda rööbastele asetamas. Vaid tänu sellele leiti plahvatuse organiseerijad. Nimelt oli üks Lanako omanikest, kolmekümne viie aastane Groznõi elanik Maksim Lazovski, eriti väärtuslik FSB agent, kes oli allilmas tuntud hüüdnimede all Maks ja Lombakas. Ette rutates võib öelda, et absoluutselt kõik firma Lanako töötajad olid koosseisulised FSB vastuluure töötajad või agendid.

Terroriakti päeval, 18. novembril 1994 saabus miilitsasse anonüümne kõne, kus teatati, et firma Lanako ees seisab lõhkeainelastiga veoauto. Autos olevat kolm miini MON-50, viiskümmend granaadiheitjalaengut, neliteist granaati PDG-5, kümme granaati F-1 ja neli pakki plastiiti, üldkaaluga kuus kilogrammi. Lanako kontori eest leitigi veoauto ZIL-131. Hiljem teatas FSB, et ei suudetud kindlaks teha, kellele veoauto kuulub, kuigi Andrei Šelenkovi juurest leiti Lanako töötõend ja Jauza sillal kasutati sama lõhkeainet. Kuna terroriakt ebaõnnestus, siis tšetšeenide osalusest selles ei teatatud.

Tšetšeenia sõjaga oli väga kerge teha Jeltsini poliitilisele karjäärile ots peale. Need, kes sõda kavandasid ja Moskvas plahvatusi korraldasid, mõistsid seda suurepäraselt. Kuid Moskva juhtkonna ja Tšetšeenia presidendi vahel eksisteeris ka üks primitiivne majanduslik aspekt: nimelt pressiti Dudajevilt pidevalt raha välja. Algas see juba 1992. aastal, mil Vene väed Tšetšeeniast välja tõmbusid. Maha jäi hulgaliselt sõjatehnikat ja laskemoona, mille eest Moskva raha nõudis. Konkreetselt said raha SBP (presidendi julgeolekuteenistus) ülem Koržakov, FSO (föderaalne kaitseteenistus) ülem Barsukov ja esimene asepeaminister Oleg Soskovets. Oma osa sai muidugi ka kaitseministeerium. Kui algas sõda, ei suutnud naiivsed Vene kodanikud kuidagi mõista, kust tšetšeenid Vene sõdurite tapmiseks relvi saavad. Aga väga lihtsalt: kümnetesse miljonitesse ulatuva pistise eest Koržakovile, Barsukovile ja Soskovetsile.

Sama skeem jätkus edukalt ka pärast 1992. aastat. Dudajev saatis pidevalt Moskvasse raha, sest muidu poleks ta oma asju kuidagi aetud saanud. 1994. aastal hakkas süsteem tõrkuma. Moskva nõudis Tšetšeenia iseseisvumise küsimuse lahendamise eest aina rohkem raha, kuid Dudajev ei suutnud enam kõige eest maksta. Finantskonflikt kasvas ajapikku üle poliitiliseks ja seejärel ka relvastatud vastasseisuks Venemaa ja Itškeeria vahel. Asi hakkas lõhnama sõja järele. Dudajev nõudis isiklikku kohtumist Boriss Jeltsiniga. Kolmik, kes korraldas kõiki presidendi kontakte, küsis Dudajevilt kohtumise eest mitu miljonit dollarit. Dudajev keeldus maksmast. Veelgi enam, ta ähvardas avalikustada dokumendid, mis tõestavad ametnike ebaseaduslikke tehinguid tšetšeenidega. Paraku ei läinud Dudajevi šantaaž läbi. Kohtumine jäi ära. Tšetšeenia president muutus ohtlikuks tunnistajaks. Ta tuli kõrvaldada. Algas verine ja mõttetu sõda.

22. novembril 1994 süüdistas Tšetšeenia riiklik kaitsekomitee, mille Dudajev oli päev varem moodustanud, Moskvat sõja alustamises (talle oli Kremli vastav otsus muidugi teada). Groznõis levitatud avaldusest võis lugeda järgmist: “Vene regulaarväed kavatsevad okupeerida Nadteretšnõi rajooni. Lähipäevil on neil plaanis tungida ka Naurski ja Šelkovskoi rajooni. Sel eesmärgil on kaasatud Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna regulaarväeosad, siseministeeriumi eriväed ning Põhja-Kaukaasia ringkonna sõjalennuvägi. Samuti osaleb operatsioonil Vene Föderatsiooni vastuluure eriüksusi.”

Tšetšeenia kaitsekomitee väitis oma avalduses, et Nadteretsˇnõi rajooni piiridele, Stavropoli krai Vesjolaja külla, on koondatud suur hulk rasketanke, suurtükke ja kuus pataljoni jalaväge. Nagu hiljem selgus, oli väekoondises, mille FSK oli Groznõi vallutamiseks palgasõduritest kokku klopsinud, tõesti palju Tamani ja Kantemirovi diviisi mehi. 23. novembril ründasid üheksa Vene armee helikopterit (arvatavalt Mi-8) Groznõist neljakümne kilomeetri kaugusel olevat Šali küla, kus paiknes tšetšeenide tankipolk. Rünnakus said paljud tšetšeenid haavata. Tšetšeenide väitel on nende käsutuses videokaadrid, mis tõestavad, et rünnakul osalenud helikopterid kandsid Vene õhujõudude eraldusmärke.

Seitse Stavropoli krai lennuväljalt startinud kopterit tulistasid 25. novembril rakettidega Groznõi lennuvälja ja ümbruskonnas paiknevaid elumaju, vigastades lennuvälja maandumisrada ja seal seisnud tsiviillennukeid. Hukkus kuus ja haavata sai umbes kakskümmend viis inimest. Tšetšeenia välisministeerium tegi juhtunuga seoses avalduse, milles muu hulgas öeldi: “Stavropoli krai juhtkond kannab selle rünnaku eest täit vastutust. Tšetšeenia jätab endale õiguse vastumeetmeteks, mille tagajärgede eest vastutab Moskva.”

26. novembril ründasid Tšetšeenia Ajutise Nõukogu (Moskva loodud Dudajevi-vastane “valitsus”) väed Vene lennukite ja soomustehnika toel neljast suunast Groznõid. Vene poolel võttis operatsioonist osa tuhat kakssada meest, viiskümmend tanki, kaheksakümmend soomustransportööri BTR ja kuus lennukit Su-27. Peagi teatas Moskva-meelne Ajutine Nõukogu, et “Dudajevi demoraliseerunud väed ei osuta peaaegu mingit vastupanu ning hommikuks on Groznõi ilmselt vallutatud”.

Kuid operatsioon kukkus läbi. Ründajate poolel hukkus üle viiesaja võitleja, hävitati kakskümmend tanki. Peale selle langes tšetšeenide kätte veel üle kahekümne tanki. Vangi langes rohkem kui kakssada sõjaväelast. 28. novembril käskis Dudajev võidu märgiks vange mööda Groznõi tänavaid talutada. Samal ajal näitasid Groznõi võimud 14 vangistatud Vene sõdurit ja ohvitseri, kes ütlesid telekaamerate ees, et nad toodi Tšetšeeniasse Moskva lähedalt 43162. ja 01451. väeosast. Venemaa kaitseministeerium teatas selle peale, et need isikud Vene relvajõududes ei teeni. Kapten Andrei Krjukovi ja vanemleitnant Jevgeni Žukovi kohta tehtud järelepärimisele vastas kaitseministeerium, et tõesti, need ohvitserid teenisid väeosas 01451, kuid 24. oktoobril ei ilmunud nad enam teenistusse. Seoses sellega on ettevalmistamisel käskkiri nende kaitsejõududest väljaarvamise kohta. Teisisõnu, kaitseministeerium teatas, et tegemist on desertööridega. Järgmisel päeval lükkas Jevgeni Žukovi isa need väited ümber. Infoagentuurile RIA Novosti antud intervjuus teatas ta, et poeg lahkus väe-osast 9. novembril ja 27. novembril nägid nad teda telesaates “Itogi”, kus tšetšeenid vangistatud Vene sõdureid demonstreerisid. Küsimusele, kuidas sattus Žukov Tšetšeeniasse, eelistas väeosa ülem jätta vastamata.

Mõni aeg hiljem ilmus ajalehtedes värvikas lugu Valeri Ivanovist, kelle tšetšeenid koos seitsme kaaslasega 8. detsembril vangistusest vabastasid. “Kõik värvatud lasti perekondlikel põhjustel puhkusele. Võeti peamiselt ohvitsere, kelle isiklik elu oli sassis. Pooltel ei olnud korterit. Võisid ju ära öelda, aga kui kortereid jagama hakatakse, jäetakse sind ilma. 10. novembril jõudsime Põhja-Osseetiasse Mozdokki, kus meid kaks nädalat välja õpetati. Kokku oli seal neliteist tanki tšetšeenidest meeskonnaga ja kakskümmend kuus tanki Vene sõjaväelastega. 25. novembril liikusime Groznõi peale. [...] Mina olin kolmest tankist koosnevas grupis, mis võttis 26-nda keskpäeval Groznõi teletorni oma kontrolli alla. Tšetšeeni siseväed, kes torni kaitsesid, vastu ei hakanud. Mõne tunni pärast ründas meie positsioone kuulus abhaaside pataljon. Kuna meil side ei töötanud ja opositsioonijõud (Dudajevi-vastased) jooksid abhaase nähes laiali, otsustasime vastase suure ülekaalu tõttu vastutuld mitte avada. Kaks meie kolmest tankist said otsetabamuse ja põlesid ära. Meeskonnad jõudsid tankidest välja hüpata ja andsid ennast siseväelastele vangi. Need omakorda toimetasid meid president Dudajevi ihukaitse kätte. Meid koheldi hästi, viimastel päevadel ei valvatudki eriti. Ega meil olnudki kuhugi põgeneda.”

Jäi mulje, et 26. novembril saadeti soomuskolonn Groznõisse selleks, et see saaks hävitatud. See väeosa poleks suutnud sundida Dudajevit relvi maha panema, samuti mitte Groznõid vallutada ja seda enda käes hoida. Tšetšeenide armee oli täielikult komplekteeritud ja hästi varustatud. Soomuskolonn sai olla ja oligi vaid elavaks märklauaks. Kaitseminister Gratšov andis mõista, et tema pole selle avantüüriga kuidagi seotud. 28. novembri pressikonverentsil teatas ta, et vajaduse korral oleks saanud Groznõi vallutada kahe tunni jooksul üheainsa õhudessantpolgu jõududega. Kõik sõjalised konfliktid lahendatakse lõplikult siiski poliitiliste meetoditega läbirääkimiste laua ääres. Saata tankid ilma jalaväe toetuseta linna on hullumeelsus. Miks nad siis sinna saadeti?

Hiljem jutustas kindral Gennadi Trošev Gratšovi kõhklustest. “Ta püüdis midagi teha, nõudis Stepašinilt ja tema eriteenistustelt selget olukorra analüüsi ning üritas sõja algust kevadeni edasi lükata. Ta püüdis isegi isiklikult Dudajeviga läbirääkimisi pidada. Praegu me teame, et see kohtumine toimus. Kahjuks ei õnnestunud kokkuleppele jõuda.”

Kindral Trošev, kes juhatas juba teist Tšetšeenia sõda, imestas, miks ei suutnud Gratšov Dudajeviga kokku leppida. Aga sellepärast, et Dudajev soovis rääkida Jeltsiniga, kuid Koržakov ei tahtnud seda tasuta korraldada.

Seda, et Groznõis purustati suurejooneliselt Vene soomustehnika, ei mõelnud välja tõepoolest Gratšov, vaid FSK direktor Stepašin ja FSB Moskva valitsuse ülem Sevastjanov, kes kureeris Dudajevi režiimi kukutamist ja vägede saatmist Groznõisse.

Need, kes analüüsisid Vene vägede hävingule määratud ja andetut rünnakut Groznõile, ei mõistnud provokaatorite peent poliitilist arvestust. Neile oli eluliselt tähtis, et tšetšeenid laseksid Vene kolonni efektselt puruks. Ainult nii oli võimalik provotseerida Jeltsinit alustama täiemahulist sõjategevust.

Kohe pärast hävingut pöördus Jeltsin avaldusega konflikti osaliste poole. Ja Kreml asus avalikkust sõjaks ette valmistama. Intervjuus agentuurile RIA Novosti teatas presidendi analüütilise keskuse juht Arkadi Popov, et Venemaa võib tekkinud konfliktis osaleda “sundrahutegijana”. Veel lisas ta, et president on selles küsimuses otsustavalt meelestatud. Juhul kui Jeltsin on sunnitud Tšetšeenia territooriumil välja kuulutama erakorralise seisukorra, kasutab keskvõim nn “piiratud sekkumise” taktikat, mille eesmärk on konflikti osalistelt relvad ära korjata. Selleks viiakse Tšetšeenasse Vene vägede piiratud kontingent (sama tehti kunagi Afganistanis ja me teame, mis sellest välja tuli).

Niisiis, toetades sõjaliselt ja poliitiliselt Dudajevi opositsiooni, kavatses FSK alustada tšetšeenide vastu täiemahulist sõda, kusjuures avalikkusele serveeriti seda kui rahumissiooni.

Tšetšeenia tõlgendas Jeltsini avaldust ultimaatumi ja sõja kuulutamisena. Tšetšeenia valitsuse pöördumises nimetati Jeltsini avaldust ja seal sisalduvate ähvarduste võimalikku elluviimist rahvusvaheliste normide rikkumiseks ning nad jätsid endale õiguse adekvaatseteks vastumeetmeteks. Venemaa kavatsust kehtestada Tšetšeenia territooriumil erakorraline seisukord nimetati valitsuse pöördumises “varjamatuks sooviks jätkata sõda ning sekkuda teise riigi siseasjadesse”.

30. novembril pommitasid Vene lennukid Groznõid. Järgmisel päeval takistasid Vene õhujõud duuma parlamendisaadikute lennukit Groznõisse lendamast (neil oli Dudajeviga kohtumine kokku lepitud).

Saadikud olid sunnitud maanduma Inguššia pealinnas Nazranis, kust edasi liiguti autodega Groznõi poole. Samal ajal kui parlamendiliikmed linnale lähenesid, pommitasid kaheksa SU-27 lennukit Groznõid teist korda. Rünnati kvartalit, kus elas Dudajev. Tšetšeenid kostitasid venelasi tiheda õhutõrjetulega ja lasid väidetavalt ühe lennuki alla. 2. detsembril tegi äsja Groznõisse jõudnud duuma kaitsekomitee esimees ja delegatsiooni juht Sergei Jušenkov avalduse, kus teatas, et püüd jõuga Venemaa ja Tšetšeenia konflikti lahendada on määratud läbikukkumisele. Tutvudes kohapeal olukorraga, tõdes ta, et ainuke võimalus tekkinud kriisist jagu saada on pidada läbirääkimisi. Pärast Dudajeviga kohtumist tõdes Jušenkov, et tšetšeenid on läbirääkimisteks valmis ega esita mingeid eeltingimusi.

Avalik arvamus oli endiselt tšetšeenide poolel. FSK ladvik mõistis, et ainus võimalus kallutada avalikku arvamust endale soodsas suunas on korraldada terroriakte ja veeretada süü tšetšeenide kaela. 5. detsembril teatab FSK, et Tšetšeeniasse on viimasel ajal illegaalselt saabunud välismaiseid palgasõdureid ega ole välistatud, et nood ei asu lähiajal mõnes suvalises Venemaa punktis aktiivselt tegutsema. See oli esimene kord, kui FSK teatas otse, et peatselt võib oodata “Tšetšeenia jäljega” terroriakte. Tõsi, esialgu käis jutt mingitest müütilistest välismaalt saadetud diversantidest, mitte tšetšeenidest.

6. detsembril teatas Dudajev, et Venemaa agressiivne poliitika toob endaga kaasa islamistlike meeleolude tõusu Tšetšeenias. “Venemaa tegutsemine viib paratamatult selleni, et mängu astuvad üleilmsed islamijõud, kes teevad sündmuste edasise arengu ettearvamatuks. Tšetšeenias on juba praegu kerkinud esile kolmas jõud – islamistid, kes haaravad tasapisi initsiatiivi. Me pole enam sinu, vaid Allahi sõdurid,” iseloomustas asjade arengut Dudajev. “Olukord hakkab kontrolli alt väljuma ja see teeb muret.”

Vastuseks Dudajevile korraldas kaitseminister Gratšov pealtnäha rahusoovliku propagandaaktsiooni, mis tegelikult olukorda veelgi pingestas. Nimelt tegi ta Avturhanovi juhitavale Tšetšeenia opositsioonile ettepaneku relvad ära anda. Tõsi küll, sama pidi tegema ka Dudajev. Niisiis tuli Dudajevil tegelikult üksinda relvad maha panna, sest Vene relvajõududest jutt loomulikult ei käinud. On selge, et sellist ettepanekut ei saanud Tšetšeenia vabariik vastu võtta. Gratšov kohtus 7. detsembril Dudajeviga, kuid paraku lõppesid läbirääkimised tulemusteta.

Samal päeval toimus Moskvas julgeolekunõukogu istung, mis oli täielikult pühendatud sündmustele Tšetšeenias. Samuti oli planeeritud riigiduuma kinnine istung, kus jõustruktuuride esindajad pidid vastama saadikute küsimustele. Paraku ei suvatsenud härrad ministrid kohale ilmuda.

Ilmselt oleks neil läinud raskeks saadikutele seletada, kes andis konkreetselt käsu värvata Vene sõjaväelasi ja käskis pommitada Groznõid. Nüüd teame, et sõdureid ajas üle riigi Stepasˇini käsul kokku FSK ja pommitamiskäsk tuli kaitseministeeriumist.

8. detsembril teatasid tšetšeenid, et nende käsutuses olevate andmete põhjal kavatsevad venelased peatselt alustada maismaaoperatsiooni, viies oma väed Tšetšeeni vabariigi territooriumile. 9. detsembril Moskvas peetud pressikonverentsil esines duuma föderatsiooni- ja regionaalpoliitika komisjoni esimees, Vabariikliku Partei juht Vladimir Lõssenko avaldusega, kus ta teatas oma kavatsusest teha järgmisel riigiduuma istungil ettepanek tagandada kogu valitsus. Ent juba 8. detsembril jõudsid Dudajev ja opositsioon riigiduuma Tšetšeenia olukorra reguleerimise komisjoni töögrupi vahendusel kokkuleppele, et 12. detsembril kell 15 algavad Vladikavkazis kolme osalise läbirääkimised. Föderaalide poolt pidid kõnelustest osa võtma kaksteist inimest eesotsas rahvuste ja regionaalpoliitika ministeeriumi aseministri Vjatsšeslav Mihhailoviga. Groznõi planeeris saata üheksaliikmelise delegatsiooni majandus- ja rahandusministri Taimaz Abubakarovi juhtimisel. Opositsiooni esindas prokurör Bekh Bashanovi kolmeliikmeline delegatsioon. Arutlusaineks oli Venemaa ja Tšetšeenia vahelise konflikti lõpetamine ja normaalsete suhete taastamine. Opositsiooniga kavatseti rääkida vaid relvade loovutamisest. Võimalused säilitada rahu suurenesid järsult ning “sõjaparteil” jäi napilt aega, et midagi ette võtta. Ja seda nad ka tegid.

Kuna kõnelused olid kavandatud 12. detsembrile, pidi maismaaoperatsioon algama kindlasti üheteistkümnendal. Hiljem olnuks sõja alustamist raske mõistlikult seletada. Ja nii ületasidki Vene väed 11. detsembril Tšetšeenia piiri.

Esimestel sõjapäevadel teatasid venelased, et tšetšeenid sisulist vastupanu ei osuta ning armeel kaotusi pole.

“Mu keel on mu vaenlane.” Juba 13. detsembril pani Soskovets paika oma edasise tegevuse. “Tšetšeenia olukorra normaliseerimiseks on eelarvest vaja eraldada umbes triljon rubla,” teatas ta ajakirjanikele (see raha oli plaanis esmalt eelarvest eraldada ning siis vaikselt ja plaanipäraselt oma taskusse ajada). “Tuleb hoolsalt jälgida,” teatas ta, “et kogu raha jõuaks abivajajateni ega läheks poolel teel kaotsi.” Praegu teame, et poolel teel see tõesti kaotsi ei läinud, kogu raha pandi juba Moskvas huugama.

Soskovets rõhutas ka, et Moskvas ja teistes Venemaa linnades elavat tšetšeeni kogukonda ei tuleks vaadelda kui potentsiaalseid terroriste. Huvitav väide, enne seda ei tulnud kellelegi pähe tšetšeene terroristideks pidada. Ühtegi terrorirünnakut polnud ju veel toimunud. Veelgi enam, sõda ei olnud ka veel päris sõda, seda serveeriti esialgu kui paljast miilitsaaktsiooni. Esialgu polnud ka suuremaid kaotusi. Aga esimene asepeaminister kardab juba terrorit. Kui Soskovets veel tagatipuks teatas, et Venemaa territooriumil elavate tšetšeenide vastu ei rakendata mingeid diskrimineerivaid meetmeid ja kedagi ei deporteerita, siis oli kohe selge, et peatselt on oodata massilist diskrimineerimist ja ebaseaduslikke deporteerimisi.

Oli selge, et Venemaa kavatseb sõdida kogu tšetšeeni rahva vastu. Saades väga hästi aru, kuhu “sõjapartei” tüürib ja kuhu see avantüür Venemaa viib, tegi Pridnestrovjes baseeruva 14. armee ülem kindral Vladimir Lebed terava avalduse.

“Tšetšeeni konflikti saab reguleerida vaid rahumeelsete meetoditega,” teatas ta telefoniintervjuus Tiraspolist. “Seal on kordumas Afganistani variant. Me riskime astuda sõtta kogu islamimaailma vastu. Üksikvõitlejad võivad lõputult süüdata meie soomukeid ja tappa ükshaaval meie sõdureid. Astume Tšetšeenias sama reha otsa mis Afganistaniski ja see on väga kurb. Tugevalt kindlustatud ja suure sõjamoonavaruga Groznõi võib väga kaua meie vägede rünnakuile vastu pidada”. Lebed teadis, et Dudajev kamandas enne presidendiks saamist strateegiliste pommitajate diviisi ja oli koolitatud mõtlema globaalselt. Rumalaid seal ei hoitud.

14. detsembril viidi Moskva üle poolsõjalisse seisukorda. Moskvalasi hirmutati peatselt algava terroriga. Siseministeerium tugevdas linnale elutähtsate asutuste valvet. Mitme asutuse ette ilmusid automaatrelvadega varustatud miilitsad. Siseministeerium teatas, et rakendatakse tugevdatud julgeolekumeetmeid, et ära hoida peatselt Groznõist saabuvate terroristide võimalikke rünnakuid.

Algasid esimesed haarangud kahtlastele “terroristinäoga” tšetšeenidele. 13. detsembri õhtul peeti Praha restorani juures kinni ja toimetati 5. miilitsajaoskonda Groznõi linna elanik Israel Getijev, kes oli ennast ilutulestiku petardide plahvatustega lõbustanud. Esialgu ajasid sellised teated veel naerma. Kuid samal õhtul tuli teade, et Tsˇetsˇeenias loetakse langenuid juba sadades. Ja seda kolmandal sõjapäeval. Naerutuju hakkas kiiresti kaduma.

Ilmnesid alanud sõjategevuse koletud mastaabid. Sisevägede kõrval liikusid Groznõi poole kaks Põhja-Kaukaasias baseerunud armee koonddiviisi ning kaks dessantvägede koosseisu kuuluvat ründe-dessantbrigaadi. Peale nende sisenesid Tšetšeeniasse ka kolm Pihkva, Vitebski ja Tuula õhudessantvägedest formeeritud koondpolku, igaühes kuussada kuni kaheksasada võitlejat. Mozdoki piirkonnas maandusid Uljanovski ja Kostroma õhudessantvägede koondpolgud. Groznõi peale liiguti neljast strateegilisest küljest: esimene Inguššia poolt, kaks Mozdokist ja üks Dagestanist. Väed valmistusid Groznõid vallutama. FSK ja siseministeeriumi andmeil oli linna kaitseks koondunud üle kolmeteistkümne tuhande tšetšeeni võitleja.

Jeltsin liikus kuristiku poole. Vaadanud 17. detsembri julgeolekunõukogu istungil läbi plaani “Tšetšeenias seaduslikkuse, korra ja rahu taastamise meetmete elluviimine”, kohustas julgeolekunõukogu siseministeeriumi (Jerin), kaitseministeeriumi (Gratšov), FSK-d (Stepašin) ning piirivalvet (Nikolajev) rakendama kõiki nende käsutuses olevaid jõude tšetšeenide ebaseaduslike relvarühmituste desarmeerimiseks ja likvideerimiseks ning Tšetšeeni vabariigi administratiivpiiride sulgemiseks ja kaitseks. Koordinaatoriks määrati Gratšov. Selle otsusega lõppes Venemaa tee liberaalsuse ja demokraatia poole. Sisuliselt sooritas Boriss Jeltsin poliitilise enesetapu.

17. detsembril teatas välisministeerium oma avalduses, et alates 18. detsembri südaööst on Venemaa sise- ja kaitsejõud sunnitud alustama laiaulatuslikku operatsiooni, mille eesmärk on taastada rahu ja seaduslik kord Tšetšeenia territooriumil. Ebaseaduslikelt relvaformeeringutelt võetakse relvad ära ning vastuhaku korral need jõugud likvideeritakse. Veel öeldi teates, et elanikke kohustatakse viivitamatult lahkuma nii Groznõist kui ka asulatest, kus bandiite leidub. Välismaa kodanikel ning ajakirjanikel soovitatakse tungivalt Groznõist ja teistest sõjategevuse piirkondadest ära minna (hoolimata võimude korraldustest ei lahkunud Groznõis ükski välisajakirjanik ning hotellis Frantsuzski Dvor, kus nad valdavalt elasid, ei jätkunud vabu kohti).

Samal päeval teavitas Soskovets maailma, et Dudajev on kutsutud kohtuma Vene delegatsiooniga, mida juhivad asepeaminister Nikolai Jegorov ja FSK direktor Vladimir Stepašin. Juhul kui Dudajev kohtumisele ei ilmu, alustab armee ebaseaduslike relvaformeeringute likvideerimist. Peale selle sai Soskovetsi suust ka kuulda, et nädalase sõjategevuse kulud ulatusid siseministeeriumil kuuekümne miljardi ja kaitseministeeriumil kaheasaja miljardi rublani.

Neli tundi enne ultimaatumi tähtaega, see tähendab 17. detsembril kell kaheksa õhtul, tegi Dudajev viimase meeleheitliku sammu katastroofi ära hoida. Ta helistas Venemaa juhtkonnale ja teatas, et on valmis ilma eelnevate tingimusteta alustama vastavatasemelisi kõnelusi. Teisisõnu soovis Dudajev Jeltsiniga kohtuda ja omavahelises vestluses asjad sirgeks rääkida. Kuid keeldudes endiselt sellise kohtumise eest maksmast, ei saanud Dudajev oma üleskutsele mingit vastust.

18. detsembril kell üheksa hommikul alustasid Groznõid piiravad väed rünnakut linnale. Lennukid ja ründekopterid sooritasid “täppislööke” Dudajevi komandopunktile, Tereki sillale ning soomukitele. Vene väejuhatuse ajutise pressibüroo teatel kavatsesid föderaalväed pärast vastase soomusüksuste hävitamist alustada ebaseaduslike relvaformeeringute neutraliseerimist. Venemaa presidendi volinik Tšetšeenia vabariigis Oleg Soskovets sõnas ülbelt, et Dudajevil ei jää muud üle kui ennast vangi anda.

Samal päeval teatas Soskovets, kes oli vahepeal nimetatud Venemaa valitsuse operatiivstaabi täitevvõimu tegevuse koordinaatoriks, et Dudajev kavatseb korraldada terroriakte Kesk-Venemaa ja Uuralite tsiviil- ja militaarobjektide vastu. Samuti kavandatakse reisilennukite hõivamist. Milline hämmastav informeeritus!

22. detsembril teatas Vene Föderatsiooni valitsuse pressiteenistus, et tšetšeenid kavatsevad end ise õhku lasta, et seejärel ajada süü Vene sõjaväe kaela. Avalduses oli öeldud: “Täna kell kümme hommikul toimus esimese asepeaministri Oleg Soskovetsi eesistumisel töökoosolek, kus osalesid valitsuse ja julgeolekunõukogu liikmed ning presidendi administratsiooni esindajad. Arutluse all oli olukord Tšetšeenia vabariigis, presidendi ja valitsuse tegevus konstitutsioonilise korra taastamisel ning dudajevlastest puhastatud piirkondade elanikele majandusliku ning sotsiaalse abi osutamine. Osavõtjate ettekannetest selgub, et ööl vastu tänast jätkus bandiitlike formeeringute relvitustamise operatsioon. Anti mitu õhulööki sisside kindlustatud positsioonidele, kuid Groznõi linna ennast ei pommitatud. Kahjuks peame tõdema, et bandiidid proovivad kõikide vahenditega meie tegevust diskrediteerida, jättes maailmale mulje, et föderaalväed sõdivad, nagu kinnitas eile Dudajev, “kogu tšetšeeni rahva vastu”. Nimelt korraldasid bandiidid täna öösel kell 01.00 Groznõi linnas ühes administratiivhoones plahvatuse ning õhkisid elumaja.

Kusjuures majas elavaid vene ja tšetšeeni rahvusest elanikke ei teavitatud eelseisvast aktsioonist.” Teisisõnu, Venemaa valitsuse pressiteenistus püüdis vastutuse elumajade eest, mille föderaalväed olid puruks pommitanud, tšetšeenide kaela ajada. Soskovetsi tehtud stalinistlikus stiilis avaldus ilmus üks päev enne plahvatust Moskva lähedal raudteel, Kožuhhovo ja Kanatšikovo jaamade vahelisel alal (ohvreid ei olnud ja süüdlasi pole senini tabatud). Just 23. detsembrit võib pidada FSB Venemaa-vastase terrorisõja alguseks. Sellest päevast muutus terror Venemaal igapäevaseks nähtuseks.

2. peatükk

Eriteenistuste orgia

“Ei tahaks teha suuri sõnu, kuid meie parimad töötajad, FSB au ja uhkus, ei tee tööd raha pärast. [...] Mäletate filmi “Vend 2” peategelase sõnu: “Jõud ei seisne mitte rahas, jänki, vaid tões.” Sellise tõe eest FSB võitlebki.” (N. P. Patrušev intervjuus ajalehele Komsomolskaja Pravda, 20. detsember 2000)

Vaatame, kuidas kirjeldab 23. detsembri terroriakti Venemaa valitsuse pressiteenistus: “Meie käsutuses olevate andmete järgi saadeti Tšetšeeniast Moskvasse kolmeliikmeline (neist üks on naine) kogenud võitlejate grupp, kelle ülesandeks on juhtida juba varem sinna saadetud terroristlike rühmituste tegevust. Õiguskaitseorganid on kinni pidanud rühma välismaa kodanikke, kelle asjade läbivaatuse käigus avastati trotüüli, miine ja teisi lõhkekehi. Ekspertiis tegi kindlaks, et just selle lõhkeainega pandi toime plahvatus Kožuhhovo ja Kanatšikovo jaamade vahelisel raudteelõigul, kus sai kannatada raudteetamm ja mitu meetrit liipreid. Juhtumi kohta on algatatud kriminaalasi, samuti otsitakse teisi Moskvas ja Moskva oblastis baseeruvaid terroristide rakukesi.”

Juhtumit pole veel õieti uurima asutudki, aga juba on kõik selge. Algul lähetasid tšetšeenid Moskvasse hulgaliselt terroriste ja seejärel “kogenud võitlejaterühma”, mis pidi neid terroriste juhtima. Piiri tagant saadeti neile appi trotüüli ja miinidega varustatud “välismaa kodanikke” (ilmselt miinid seljas nad piiri ületasidki!). Ja lopsti, kogu selle keerulise skeemi tulemusel toimubki Moskva raudteel plahvatus, kusjuures terroriste ei tabata – järelikult on peatselt uusi plahvatusi oodata.

Peale 23. detsembril toimunud plahvatuse raudteel on pressiteenistuse avalduses kõik vale. Terroriakti käekirja järgi võib arvata, et tegemist oli jälle Lozovski meeste kätetööga. Igal juhul ei saa juhuslikuks pidada, et juba nelja päeva pärast toimus Moskvas uus plahvatus. 27. detsembril 1994. aastal pani FSB koosseisuväline kaastöötaja ja Lozovski firma Lanako teenistuja alampolkovnik Vladimir Vorobjov – mitmendat põlve sõjaväelane (tema vanaisa oli kuni 1920. aastani Tuula relvatehase Arsenal juhataja), tehnikateaduste kandidaat, Žukovski-nimelise akadeemia kaastööline, kes tegeles pikki aastaid raketitõrjesüsteemide väljatöötamisega – kaugjuhitava lõhkeseadeldise 33. bussi, mis sõitis liinil VDNH–Južnaja. Pomm plahvatas ajal, mil bussis reisijaid ei olnud. Kannatada sai vaid 23-aastane bussijuht Dmitri Trapezov. Tal oli väiksemaid vigastusi ja tugev põrutus. Hulk pommikilde tabasid kõrval seisnud trolle.

Vorobjovi ülemus Lozovski ei olnud ainult FSK (FSB), vaid ka SVR-i (välisluure) agent. Vorobjovi kuraatoriks SVR-is oli kaadriluuraja Pjotr Suslov. 1951. aastal sündinud Lozovski oli üks tema salajasi agente. Ametlikult lahkus Suslov teenistusest ja siirdus ärisse 1995. aastal ning sellest ajast peale külastas ta pidevalt sõjast haaratud Groznõid, Bagdadi, Teherani, Araabia Ühendemiraate ning paljusid teisi Lähis-Ida piirkondi.

Suslov tegeles kohtuväliste karistusaktsioonide ja mõrvadega. Oma tegevusse kaasas ta peamiselt endise KGB eriüksuse Võmpel võitlejaid, kes olid head laskurid, tundsid lõhkeaineid ning valdasid suurepäraselt kõiki lähivõitluse võtteid. Võmpeli mehed olid nii instruktorid kui ka aktsioonide otsesed elluviijad. Nende aktsioonide tarvis loodi spetsiaalne fond Võmpel. Fondi presidendiks määrati Venemaal hästi tuntud kriminaal Sergei Kublitski, hüüdnimega Vorkuta. Asepresidendiks oli meile juba tuntud Suslov. Samal ajal juhtis Suslov ka regionaalset ühiskondlikku fondi Pravoporjadok-Tsentr (Moskva, Vorontsovi tn 21).

Suslovil olid säilinud tugevad sidemed jõustruktuurides ja eriti FSB juhtkonnas. Siseministeeriumi andmetel lävis Suslov tihedalt kindralmajor Jevgeni Hoholkoviga, kes oli FSB perspektiivsete programmide valitsuse ja hiljem organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise osakonna ülem. Sama asutuse 3. rahvusvahelise kuritegevuse vastu võitlemise osakonna ülemana töötas ka Aleksei Antropov, omaaegse KGB välisluurekooli kasvandik. Nii Lozovski kui ka Suslov oli Antropovi hea tuttav. Sellel FSB kõige salajasemal ja segase nimega (mis veel ka tihti muutus) osakonnal tuleks pikemalt peatuda. Osakonna eesmärk oli Venemaale eriti ohtlike isikute väljaselgitamine ja neutraliseerimine (lihtsamalt öeldes mõrvamine).

Asja juurde kuulusid ka terroriaktid, erinevad provokatsioonid ja inimröövid. Üks Hoholkovi asetäitjaid oli kindralmajor N. Stepanov. Teine asetäitja oli endine

Kabardi-Balkaaria KGB juht kindralmajor K. Makarõtšev. Osakonna koosseisu kuulusid ka jälitusüksus, sisemise julgeoleku rühm (juhiks polkovnik Simajev), tehniline grupp ning kaks eradetektiivibürood Stels ja Kosmitšeskaja Alternativa. Viimane tegeles piiparite ja mobiiltelefonide pealtkuulamisega ning muu IT-luurega. Firma Stels oli legendaarne.

Selle eradetektiivibüroo asutas perestroika algaastatel moskvalane Ivanov. Ivanov oli KGB 5. osakonna (hiljem 3. osakond) agent. KGB kasutas Ivanovi firmat võitluses siseterrorismiga. “Kontorist” oli selle kuraatoriks V. Lutsenko. KGB varustas Stelsi nii tehniliste vahendite, operatiivse informatsiooni kui ka kattega. Aastatel 1989–1992 muutus Stels Lutsenko kaasabil (kes kasutas firmat küll peamiselt isikliku kasu saamiseks, pakkudes näiteks kõikvõimalikele firmadele “katust”) üheks Venemaa juhtivaks turvafirmaks. Firmal olid laialdased sidemed nii õiguskaitseorganite kui ka allilmaga.

1992. aastal lahkus Lutsenko organitest ning asus Stelsi etteotsa. Ühest küljest Lutsenko head sidemed endise KGB eri osakondadega ja teisest küljest suur hulk eriteenistustest lahkunud operatiivtöötajaid, kellel samuti olid säilinud isiklikud sidemed ja sissetöötatud agendivõrk, võimaldasid Lutsenkol värvata Stelsi tööle kõrge kvalifikatsiooniga professionaale.

Oma eelneva töö tõttu (võitlus terrorismiga) säilisid tal head suhted endise KGB 9. osakonna (riigi kõrgemate ametnike kaitse) esindajatega. Nende kaudu tutvus ta omakorda Koržakovi ja Barsukoviga ning tegi ettepaneku, et FSB võiks tema firmat kasutada kui ideaalset vahendit “ebatraditsioonilises” võitluses organiseeritud kuritegevusega.

Ettepanek võeti vastu ja peatselt asuti Koržakovi abi kindral Georgi Rogoziniga tulevase töö üldsuuniseid välja töötama. Programm nägi ette kasutada kriminaalseid struktuure, äärmusorganisatsioone, üksikuid kriminaalkurjategijaid ning eri jõustruktuuride eriüksuslasi terroristlike, kriminaalsete ja poliitiliste organisatsioonide seesmiseks õõnestamiseks ning kriminaalsete “autoriteetide” ja organiseeritud kuritegevuse juhtide likvideerimiseks.

Paraku osutus tegelikkus nagu Venemaal alati teistsuguseks: tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu ikka. Stels pakkus kommertsstruktuuridele “katust” ning kasutas konkurentide ja kriminaalide vastu eri survemeetodeid – kuni tellimusmõrvadeni välja. Selline tegevus pidi õiguskaitseorganeile kahtlemata huvi pakkuma, kuid Barsukov ja Trofimov olid valvel ning nurjasid juba eos igasuguse miilitsapoolse tegevuse Stelsi vastu. Mingil hetkel tutvustas Barsukov firma põhitegevusi prokuratuuri, miilitsa, maksuameti ning FSB juhtidele, mille tulemusel saavutati kokkulepe, et edaspidi keegi oma nina firma asjadesse ei topi.

Stelsi peamiseks löögirusikaks oli Izmailovo kuritegelik grupeering. Ajapikku, kui izmailovlaste raha ja mõju firmas suurenes, kasvas Stels nendega nii kokku, et muutus sisuliselt bandiitide turvafirmaks, kaitstes neid teiste grupeeringute ja miilitsa eest. Sama skeem kordus ka paljude teiste turvafirmadega (Kmeti, Kobalt). Kõiki neid kasutati ebatraditsioonilises võitluses kuritegevusega. Enamik oli segatud tellimusmõrvade lainesse, mis 1990. aastail üle Venemaa rullus.

Palgamõrtsukate peamisteks sihtmärkideks said kriminaalsed autoriteedid, ärimehed ja pankurid. Mõrvade sooritajad olid enamjaolt endised KGB-lased, kes nüüd sõid FSB variorganisatsioonide leiba ning tegutsesid bandiitlike jõukude kaudu. Et mõrvade juures on nende käsi mängus, võis kohe aru saada, sest aktsioonid olid teostatud ülimalt professionaalselt. Ükski mõrvadega seotud kriminaalasi kohtuni ei jõudnud, sest miilitsa tabatud otsesed teo sooritajad kohtuistungini ei elanud.

Ajapikku muutus Stels ülimalt efektiivseks organisatsiooniks, kelle käsutuses oli uusim jälgimis- ja luuretehnika ning märkimisväärne ja pahatihti ka illegaalne relvaarsenal. Parematel päevadel kuulus Stelsi ridadesse üle kuuesaja töötaja. Umbes 70% kaadrist olid endised KGB, FSB, SBP töötajad, ülejäänud 30% olid endised miilitsad. Kui 1996. aastal loodi FSB-s perspektiivsete programmide valitsus, toodi Stels sinna üle, kuid ta säilitas siiski mõningase iseseisvuse.

Perspektiivsete programmide valitsuse tööprintsiibiks on

“probleem”. Kui on probleem, tuleb see lahendada. Seda printsiipi kirjeldas Pavel Sudoplatov oma raamatus “Kreml ja luure” (Moskva, 1996), mis on muide PPV ülemuste lemmikraamat. Probleemse lähenemise kujukaks näiteks võib tuua president Dudajevi tapmise. Selle plaani koostajad istusid perspektiivsete programmide valitsuses. Mingis mõttes oli Dudajevi tapmine tellimusmõrv. Ainult et tellijaks oli riigi juhtkond. Tapmiskäsk, ehkki suuline, tuli Venemaa presidendilt Jeltsinilt.

Selle otsuse eellugu on saladuslik. 1995. aasta mais algasid Moskva ja Groznõi vahelised mitteametlikud läbirääkimised Tšetšeenia sõja lõpetamiseks ja rahu sõlmimiseks. Tšetšeenide poolel organiseeris läbirääkimisi nende endine peaprokurör Usman Imajev, Vene poolel tuntud ärimees Arkadi Volski. Moskva püüdis Dudajevit alistuma veenda. Venemaa juhtkond pakkus Volski suu kaudu Dudajevile vaba väljasõitu välismaale. Nagu ütles Jeltsin: “Ükskõik kuhu ja mida kaugemale Venemaast, seda parem.”

Dudajeviga kohtumine kulges Volski jaoks mitte just eriti meeldivalt. Kuuldes Volski ettepanekut, võttis ta seda isikliku solvanguna ja sattus raevu. Volskit päästis halvimast küllap ainult parlamentääri staatus. Siiski jätkusid Volski ja Imajevi läbirääkimised. Dudajev suutis lõpuks Moskvaga vaherahus kokku leppida. Tõsi, selle leppe eest nõuti talt paari miljoni dollari suurust altkäemaksu. Et päästa inimelusid, Dudajev maksis. Kuid sõjategevuse peatamise käsku Moskvast ei järgnenud. Jeltsini kaaskond tegi Dudajevile lihtsalt “külma”.

Dudajev käskis selle peale Šamil Bassajevil raha tagasi saada või sundida Moskvat lõpuks läbirääkimiste laua taha istuma. Bassajev sai ülesandega hiilgavalt hakkama. Tema Koržakovi-Barsukovi-Soskovetsi käest raha väljanõudmise operatsiooni nimeks sai hiljem “Šamil Bassajevi Budjonnovski haigla hõivamine ja pantvangide võtmine 1995. aasta 14. juunil”. Pantvange oli üle tuhande.

Ründegrupp Alfa oli juba tunginud haigla esimesele korrusele ja valmistus terroristidega arveid õiendama, kui Venemaa toonane peaminister Viktor Tšernomõrdin, tutvunud haigla hõivamise põhjustega, leidis õigel ajal, et tšetšeene on petetud, ning lubas alustada rahukõnelusi ja andis Alfale käsu tagasi tõmbuda. Samuti nõustus ta, et Bassajev võib koos pantvangidega takistamatult Tšetšeeniasse minna. Vene vägedel oli võimalus pantvangid vabastada ja bassajevlased hävitada. Sisevägede eriüksus Vitjaz ootas vaid käsku. Kuid käsku ei järgnenud. Tšernomõrdin oli lubanud Bassajevit mitte puutuda ja ta pidas sõna.

3. juulil 1995 kirjutas Jeltsin alla Dudajevi kinnimakstud ukaasile nr 663 “Sõjaväe juhtimisorganite, sõjaväeosade, armee muude asutuste ja organisatsioonide paiknemise kord Tšetšeeni vabariigis”. 7. juulil kirjutas ta alla seadusele, mis sätestas ukaasi nr 663 täitmise. Pärast Budjonnovskit ilmus Venemaa juhtkonna jaoks ebasoovitavate tunnistajate nimekirja peale Dudajevi veel üks nimi – Šamil Bassajev. Bassajev otsustati kõrvaldada just selleks loodud võitlusgrupi jõududega, mis oli loodud FSB 3. osakonna (välisluure) baasil ja mida juhtis kindralmajor Juri Jakovenko.

Samal ajal loodi Hoholkovi (kes Tšetšeenias tegutses Denissovi nime all) juhtimisel ka teine grupp, mis sai ülesandeks kõrvaldada Dudajev. Hoholkovi gruppi kuulusid veel Aleksandr Kamõšnikov (tulevane URPO ülema asetäitja) ja hulk teisi ohvitsere. Grupp dislotseerus Hankala sõjaväebaasi territooriumil ja selle koosseisu värvati ka tšetšeeni rahvusest agente, näiteks Umar Paša, kes pärast Dudajevi likvideerimist edutati Moskvasse kõrgemale kohale. Operatsiooni oli kaasatud kaks sõjaväeluure GRU lennukit, millelt juhiti rakette saatjale, mis oli peidetud Dudajevi raadiotelefoni korpusse. Enne seda õnnestus agendil Dudajevi telefonid ära vahetada.

22. aprillil sõitis Dudajev koos naise Alla ja väikese kaaskonnaga Uruss-Martani rajooni Gehi-Tšu külast lähedal asuvasse metsa. Dudajevi telefonikõned toimusidki tihti metsas, sest asustatud punktidest kaugemal oli venelastel raskem tema telefoni asukohta välja peilida. Valitud mets oli üsna hõre, vaid mõned puud ja madal võsa. Alla Dudajeva asus sööki valmistama. Mehed seisid eemal. Dudajev keelas kõne ajal enda lähedal viibida, sest kord oli teda kõne ajal rakettidega rünnatud. Õnneks ei tabanud need sihtmärki.

Sel päeval kestis Dudajevi kõne tavapärasest kauem. Nagu hiljem selgus, rääkis ta tol saatuslikul päeval tuntud liberaalse Vene ärimehe Konstantin Boroviga. Juhitav rakett, mis oli välja saadetud Vene hävitajalt Su-24, tabas märki. Dudajevi nägu sai plahvatuses tugevaid põletushaavu ja muutus kollakas-oranžiks. Tšetšeenia president pandi kiiresti koos abikaasaga autosse. Dudajev oli teadvuseta seisundis. Parema kõrva taga jooksis sügav haav. Istudes auto tagapingil teadvusele tulemata, ta surigi.  

Tšetšeenia kaitsekomitee määras matuste korraldajaks hukkunud presidendi vennapoja Letše Dudajevi. Matmispaika pidi teadma ainult kitsas ring, kuhu kuulus ka Zelimhan Jandarbijev, kes oli määratud pärast Dudajevi hukkumist kaitsekomitee juhiks ja kuni 1997. aasta valimisteni presidendi ajutiseks kohusetäitjaks. Tšetšeeni allikad väidavad, et pärast seda, kui presidendi lesk Alla koos Dudajevi ihukaitsja Musa Idigoviga Naltšiki lennujaamas arreteeriti, maeti Tšetšeenia esimese presidendi maised jäänused kiiruga ümber.

Pärast Letše Dudajevi hukkumist teises Tšetšeenia sõjas ei tea ükski ametlik allikas Dudajevi tõelist matusepaika.

Dudajevi kõrvaldamine oli ilmselt Hoholkovi grupi kõige edukam operatsioon. Hoholkov esitati Venemaa Kangelase ordeni kavaleriks, kuid ta loobus sellest, eelistades vast loodud UPP ülema ametikohta ja kindralmajori auastet. Suvel 1996 jäi Stels riiklikust toest ilma ja langes täielikult Izmailovski grupeeringu mõju alla. Ainsaks Lutsenko kontaktiks riigivõimuga jäi Hohlovi juhitav UPPURPO.

Kuritegelike gruppide allutamine jõustruktuuride kontrollile tundus FSB ülemustele loogilise sammuna. Kuid tegelikult juhtus pahatihti vastupidi – bandiidid tõmbasid eriteenistusi oma räpastesse tehingutesse. Teoreetiliselt pidi selliste ilmingute vastu võitlema FSB sisejulgeolekuteenistus, paraku ei jõudnud too FSB juhtkonna mahitatud massiliste seadusrikkumistega rinda pista. Organiseeritud kuritegevusega võitles nüüd ainult kriminaaljälitus. Jaanuaris 1996 asus Moskva kriminaaljälitusse (MUR) tööle ”kriminaaljälituse viimane romantik”, 38-aastane Vladimir Tshai.

3. peatükk

MUR FSB vastu

Tshai määrati algul 12. osakonda, mis tegeles tellimusmõrvadega, kuid juba kümne kuu pärast sai temast kogu MUR-i ülemus. “Ta on jumaliku andega kriminalist, selliseid enam ei tule,” ütlesid Tshai kohta sõbrad. “Tshaiga koos oli lihtne ja lõbus töötada,” jutustas Moskva linnaprokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Andrei Suprunenko, “ülimalt kompetentne ja aus inimene, romantik. Koordineeris ideaalselt operatiivtööd ja juurdlust. Ta uskus kindlalt, et ka kõige keerulisemad juhtumid on avastatavad...”

Just Tshail õnnestus paljastada jõustruktuuride ametitõendite võltsijate grupp. FAPSI sekkus uurimisse polkovnik Sergei Barkovski isikus. Moskva ajakirjanik Aleksandr Hinštein avaldas selle loo kohta ilmselt FSB tellimusel artikli, milles ta väitis, et võltsdokumentide valmistamist juhtis isiklikult Lazovski ja seetõttu leitigi tema kontorist hulgaliselt FSB, FAPSI (valitsusside) ja GRU tõendeid. Kuid see polnud nii. Tshai paljastatud võltstöötõendite looga polnud Lazovskil mingit tegemist. Huvitav, et Barkovski ei maini Lazovskit kordagi, nimetades hoopis teisi isikud.

Barkovski rääkis ise nii: “Isegi kogenud spetsialistid ei suutnud tihtipeale võltsdokumente ehtsatest eristada. Sageli oli võltsingu trükitehniline tase kõrgem kui originaalil. Ekspertiis tuvastas, et kõik valedokumendid olid valmistatud ühes ja samas trükikojas. Terve hulga keerukate operatiivtoimingute tulemusena tabati neli kaugeltki mitte kõige tavalisemat inimest.

Üks neist oli endise KGB ülema asetäitja, nüüd firma Tšest omanik. Teine endise NSV Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee aparaadi trükikoja juhataja. Samasse kampa kuulus ka Venemaa valitsusside endine leitnant, kelle ülesandeks FAPSI-s oli vormistada ja väljastada töötõendeid. Arvati, et just tema tuli mõttele hakata valedokumente valmistama. Jõuku kuulus veel ka üks andekas graveerija.” Barkovski jutust selgub, et võltsimisega ei tegelenud teps mitte bandiidid, vaid endise nomenklatuuri hulka kuulunud isikud (KGB, NLKP KK, FAPSI). Kui nii, siis on loogiline oletada, et ka dokumentide valmistamise salalabor oli FSB ja FAPSI kontrolli all ja nende loodud.

Kuid pöördugem tagasi Lazovski juurde. Lazovski grupi likvideerimist veebruaris-augustis 1996 peetakse MUR-i 12. osakonna suurimaks kordaminekuks. Lazovski grupp ei olnud koostatud tavapärase regionaalse põhimõtte alusel nagu organiseeritud kurjategijail tavaks, vaid tegemist oli internatsionaalse kooslusega. Lazovski grupeeringus oli tšetšeene, kasahhe ja teiste Moskva-lähedaste jõukude liikmeid. Marat Vassiljev oli pärit Moskvast, Vladimir Ambrossimov Tuulast, Roman Polonski Dubnost, Anzor Mussajev Groznõist... Nagu näha, oli grupi geograafiline päritolu üsna lai.

Lazovski oli alates 1995. aastast Venemaa kriminaalkoodeksi paragrahvi 209 (banditism) järgi tagaotsitav. Talle pandi süüks mitu episoodi. Nii tapsid Lazovski jõugu liikmed 1993. aastal firma MMST inkassaatori ja röövisid 250 000 dollarit. Umbes samal ajal tekkis Lanako ja korporatsiooni Viktor vahel naftasaaduste tehingu pärast tüli. Jaanuaris 1994 tulistasid tundmatud (ilmselt firma Viktor käsul) granaadiheitjast Lanako juhatuse esimehe ja direktori Vladimir Kozlovski autot.

Vastuseks plahvatas peaaegu samal päeval ühe Viktori omaniku ukse ees pomm. 12. jaanuaril toimus teise Viktori osaniku maja lävel niivõrd tugev suunatud plahvatus, et see paiskas terasest välisukse läbi seina mehe korterisse. Vaid õnneliku juhuse tõttu ei saanud keegi korteris viibinuist kannatada. Kuid majas puhkes tulekahju ja elanikud olid sunnitud akendest välja hüppama. Neist kaks kukkusid surnuks, mõned said vigastada.

Lanako Moskva kontorisse (Perevedenovski põik 2) ilmusid 13. jaanuaril tundmatud isikud. Mõne aja pärast puhkes külaliste ja firma töötajate vahel tulevahetus. Kümme minutit hiljem jõudis kohale OMON, vallutas tormijooksuga kontori (ohvreid õnneks polnud) ja vahistas kuuskümmend inimest. Kohtu alla anti vaid neli Lanako turvameest. Kõik said üllatavalt leebe karistuse: kaks neist lasti kohtusaalis vabaks ja ülejäänud kaks saadeti üheks aastaks vangi.

4. märtsil 1994. aastal puhkes Dagmose restorani lähedal Lazovski meeste ja Dagestani grupeeringu vahel tõeline lahing, millest mõlemalt poolelt võttis osa üle kolmekümne inimese. Kokkupõrke tagajärjel hukkus seitse ja sai vigastada kaks inimest. Kõik hukkunud kuulusid Dagestani jõuku. Sama aasta 16. juunil tulistati Kredit-Konsensuse panga kontori ees surnuks kolm Taganski grupeeringu liiget. Lazovski nõudis pangalt kaks ja pool miljardit rubla – panga ja firma Rosmjasomoloko vaieldava tehingu protsendid. Pank pöördus kaitseks taganskilaste poole (kes neile katust pakkusid). Kui Taganski grupp keeldus Lazovskile maksmast, läkski tulistamiseks.

Kõige jõhkrama kuriteo sooritas Lazovski 5. septembril 1994. Veidi enne seda oli Lazovski läinud tülli oma äripartneri, Groznõi naftatöötlemistehase ühe omaniku Atlan Natajeviga. Natajevit nähti viimati elusana 5. septembril kella 10 paiku õhtul Dünamo metroopeatuse juures. Mees istus Lanako firmale kuuluvas tumesinises BMW 740-s. Autos olid peale Natajevi veel kaks ihukaitsjat: Robert Rudenko ja Vladimir Lipatov. Ihukaitsjad kadusid samuti jäljetult. Kaastööliste kadumisest Lazovski miilitsale ei teatanud.

Juhtus nii, et organiseeritud kuritegevusega võitlemise regionaalne osakond (RUOP) Vladimir Dontsovi juhtimisel otsis 7. septembril Lanako kontori läbi. Nad leidsid mitu registreerimata püstolit TT. See tõsiasi uurijate tähelepanu ei äratanud. Kedagi ei vahistatud.

Hiljem selgus, et Natajevi, Rudenko ja Lipatovi röövimise taga seisid Polonski ja Šelenkov. Kolmik viidi Moskva-lähedasse teaduste akadeemia alevikku. Seal Natajev tapeti. Laibal saeti pea otsast. Seejärel viidi surnukeha koos vangistatud Rudenko ja Lipatoviga Jaroslavli oblasti turbarappa. Rabas tulistati surnuks ja võeti pea maha ka Rudenkol ning Lipatovil. Kõik kolm visati laukasse. 1996. aastal õngitses MUR laibad rabast välja. Natajevi surnukeha juurest leiti peastaabi ohvitseri ametitõend.

18. septembril saabus Moskvasse Natajevi murelik vend. Lazovski kutsus ta oma onule Nikolai Lazovskile kuuluvasse autoparklasse. Et tunnistajaid poleks, laskis Nikolai Lazovski oma turvamehed koju. Natajevi saabudes võtsid Šelenkov, Polonski ja Grišin ta vastu tiheda püstoli- ja automaaditulega. Natajev jõudis neliteist lasku vastu tulistada, enne kui ta surnult maha langes. Mees oli hea laskur, nii et enne surma suutis ta kaks bandiiti, Polonski ja Grišini teise ilma saata. Tulevahetus oli sedavõrd äge, et mitu parklas seisnud autot süttis põlema. Kohale tõtanud miilits leidis eest vaid vereloike ning tühje padrunikesti. Mõni minut hiljem saabus kiirabijaamast teade, et nende käes on Polonski surnukeha (kuus tundmatut blokeerisid Korolenko tänaval liikluse, peatasid kiirabiauto ja andsid Polonski surnukeha meedikutele üle).

Lazovski grupi hingel lasub ka Tuapse naftatöötlemistehase direktori Vassilenko mõrv. Anatoli Vassilenko oli Lanako kauaaegne äripartner. Vassilenko mõrvati vahetult enne oma firma aktsionäride üldkoosolekut. Kriminaaljälituse andmetel lendas Lazovski samal ajal tšarterlennuga Tuapsesse ja kohtus Vassilenkoga (lennujaamas võtsid Lazovskit muide vastu FSB kohaliku kontori töötajad). Ilmselt ei jõutud kokkuleppele. Lazovskit kahtlustati 1996. aastal Vene riigiduuma saadiku Poljakovi röövimises. Lazovski pääses, sest tõendeid tema vastu ei leitud.

Arvatavasti enne Tshai MUR-i tööle asumist Lazovskit ei kahtlustatud. Pärast Jauza pommiplahvatust ei tahetud Lanakoga tüli kiskuda, kuna teati, et tegemist on FSB firmaga. MUR-i andmetel kasutasid kõik firma töötajad varidokumente. Kusjuures tegemist ei olnud võltsingute, vaid ehtsate dokumentidega. MUR tegi sellest järelduse, et firma on eriteenistustega tihedalt seotud. Seda enam, et liikusid kuuldused, nagu Lazovski oleks osalenud Lubjanka töötajate vabastamisel tsˇetsˇeenide vangistusest.

Lanako juhtivtöötajaid nähti ja tihti peeti ka kinni koos ohvitseridega FSB Moskva osakonnast, mida tookord juhtis Savostjanov. Lazovski ihukaitse ja kogu firma turvaülem oli Moskva FSB tegevohvitser major Aleksei Jumaškin, kelle alluvuses töötasid ka kaks teist FSB ohvitseri: Karpõtšev ja Mehkov (just nemad päästsid kord Lazovski miilitsate käest, kui nood ta arreteerisid, näidates FSB töötõendeid). Lazovski lähedane sõber Roman Polonski kandis taskus GRU ja kindralstaabi tunnistusi (kui Polonski 1994. aastal autoparklas tulevahetuses surma sai, rippus ta õlal kabuur ja taskust leiti GRU ohvitseri ametitõend).

Veebruaris 1996 said MUR-i töötajad ühes Sadovo-Samotetšnõi korteris Lazovskile jälile.

Hetkel, kui too istus koos ihukaitsja Marsel Harissoviga autosse, mille roolis oli Jumaškin, võeti nad kinni. Arreteerimist juhtis Tshai. Tema taotlusel saadi ka arreteerimisluba ja läbiotsimisorder. Läbiotsimisel leiti Lazovskilt 1,03 grammi kokaiini ning laetud püstol PM. Harissovilt leiti samuti narkootikume ja registreerimata püstol. Mõlemad viidi Lefortovo eeluurimisisolaatorisse. Ülekuulamisel keeldusid nii Lazovski kui ka Harissov küsimustele vastamast. Jumaškini viis arestikambrist ära FSB valveohvitser.

Peale MUR-i uuris Lazovski tegevust ka FSK 1. terrorismivastane osakond. Alates 1994. aastast juhtis juurdlust eriti tähtsate asjade uurija major Jevgeni Makejev. 1. osakonna ülem oli tollal Aleksandr Platonov. Uurijad mõistsid, kes Lazovski on ja kes tema selja taga seisab. Sestap pani ülemus Makejevi äsja remonditud Lubjanka peamaja üheksandal korrusel asuva väikese kabineti laua taha istuma ning hoiatas, et too uurimismaterjale kellelegi ei näitaks ega arutaks uurimise käiku kellegagi.

Makejev palus anda endale kedagi appi. Varsti saadetigi talle noor abiline, kelleks osutus Aleksandr Litvinenko. Just Makejevilt kuulis Litvinenko esimest korda, et Moskva FSB on muutunud bandiidi-jõuguks.

Ent 1995. aastal kõrvaldati Platonov töölt. Osakonda asus juhtima alampolkovnik (praegu juba kindralmajor) Jevgeni Kolesnikov. Kolesnikovi sokutas FSO-st FSB-sse Barsukov, kes juunis 1995 oli määratud FSB direktoriks. Lazovski kriminaalasi jäi toppama. Ainus, kes edasist juurdlust sanktsioneeris, oli osakonna aseesimees Anatoli Rodin. Kaua neil tegutseda ei lastud – varsti vallandati nii Rodin kui ka Makejev.

MUR tuvastas, et Lozovski kambas oli vähemalt kuus FSB Moskva valitsuse töötajat. Ajakirjandusele ei jäänud selline asi muidugi märkamata. Ajalehes Novaja Gazeta ilmus 11. novembril 1996 riigiduuma liikme ja Novaja Gazeta peatoimetaja asetäitja Juri Štšekotšihhini avalik arupärimine Venemaa FSB direktorile N. Kovaljovile, Venemaa siseministrile A. Kulikovile, Venemaa peaprokurörile J. Skuratovile ja Venemaa presidendi administratsiooni esimehele A.Tšubaisile:

Venemaa riigiduuma julgeolekukomitees saabus minu nimele kiri. Kirja autor on kõrge siseministeeriumi ohvitser. Selles viidatakse, et viimasel ajal on täheldatav organiseeritud kuritegevuse ning õiguskaitseorganite ja eriteenistuste lõimumine. Et kirja autori väidet kinnitada või ümber lükata, palun vastust järgmistele küsimustele:

1. Kas FSB Moskva osakonnas töötavad nimetatud isikud: S. Karpõtšev, S. Mehkov, A. Jumaškin, A. Abovjan, L. Dmitrijev, A. Dokukin?

2. Kas vastab tõele, et naftaoperatsioonidele spetsialiseerunud firma Vitjaz juht Sergei Kublitski kasutab ihukaitsjatena Moskva FSB töötajaid S. Mehkovi ja S. Karpõtševi? Kas Kublitski kohtus Mehkovi ja Karpõtševi juuresolekul korduvalt Tuapse naftatöötlemise tehase juhtkonna ning firma Atlas omanikega?

3. Kas vastab tõele, et Krasnodari linnaprokuratuuri uurijad on korduvalt soovinud seoses Tuapse naftatöötlemistehase direktori mõrva uurimisega üle kuulata FSB Moskva ja Moskva oblasti osakonna töötajat major A. Jumaškinit, kes kohakaasluse alusel on ka regioonivälise kuritegeliku grupeeringu liidri M. Lazovski ihukaitse ülem, kuid pole seda teha suutnud? Kas vastavad tõele väited, et alates 1994. aastast on ülalnimetatud major Jumaškin Lazovski partner ja on koos temaga käinud Tuapses ja Krasnodaris ning ajanud seal naftatoodete äri?

4. Kas vastab tõele, et selle aasta 17. veebruaril pidasid siseministeeriumi töötajad koos S. Kublitski ja M. Lazovskiga kinni ka FSB Moskva osakonna töötajad A. Jumaškini, S. Karpõtševi ning S. Mehkovi? Kui jah, siis kas vastab tõele, et ülalnimetatud isikute FSB töötõendite kontrolli järel lasti nad vabaks? Kas nende vahistamisest teavitati FSB Moskva osakonna juhtkonda, Venemaa Föderatsiooni FSB juhtkonda ja Venemaa Föderatsiooni siseministeeriumi aseministrit V. Kolesnikovi? Kas on tõsi, et siseministeerium ja prokuratuur kahtlustavad kinnipeetud Lazovskit terve hulga tellimusmõrvade sooritamises? Kas Krasnodari linna uurijail on võimaldatud üle kuulata Tuapse naftatöötlemistehase direktori mõrvas kahtlustatavat Kublitskit?

5. Kas vastab tõele, et eelmise aasta 16. oktoobril pidas Moskva kriminaaljälitus kinni 1958. aastal sündinud A. Janini, kelle asjade läbiotsimisel leiti Moskva lennujaama keskvaksali pagasi hoiuruumi kviitung? Kas selle kviitungi alusel väljavõetud pagasi hulgas olid Venemaa Föderatsioonis registreerimata viis automaati AKS-74 U, viis automaadi AKS magasini, kolmkümmend 5,45-kaliibrist padrunit ja kolm padrunit kaliibriga 7,62?

Kas vastab tõele, et see relvastus kuulus kurjategijatele ning oli pärast konfiskeerimist hoiul FSB Moskva ja Moskva oblasti osakonna laos?

Kas vastab tõele, et pärast seda, kui Moskva lennujaama kriminaalmiilits oli A. Janini vastu algatanud kriminaalasja nr 1646 Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi paragrahvi 218 4.1 alusel, saabusid kohale kaks FSB Moskva ja Moskva oblasti osakonna töötajat ja üks neist, Eduard Abovjan, nõudis Janini vahi alt vabastamist? Kas polkovnik Abovjan rääkis tõtt, kui väitis, et Janin täidab oma otsese ülemuse Semenjuki ülesannet ning sellest on teadlik ka Venemaa Föderatsiooni FSB ülema asetäitja ning FSB Moskva ja Moskva oblasti valitsuse ülem kindral Trofimov? Kas polkovnik Abovjanil on vaba juurdepääs eritehnikale, sealjuures seadmele Gratš-Granit? Milline seos on Abovjanil ja Mosinraštšoti pangal ning Tverskoje Pivo tehasel?

6. Kas vastab tõele, et Moskva Põhjarajooni miilitsatöötajad pidasid 17. oktoobril kinni sõiduauto BMW 525 numbrimärgiga 41-34 MOK, mida kasutas juba minu mainitud Kublitski, keda kriminaalne ringkond tunneb eelkõige hüüdnime Vorkuta järgi? Kas kinnipidamise hetkel viibisid autos peale juhi ka kaks FSB Moskva osakonna töötajat: kapten L. Dmitrijev ja lipnik A. Dokuni, kellel puudusid sõiduauto kohta igasugused dokumendid? Kas need isikud vabastati kohe pärast FSB Moskva ja Moskva oblasti osakonna dokumentide esitamist? Austusega, Juri Štšekotšihhin, Venemaa riigiduuma kaitsekomisjoni liige.

Štšekotšihhini arupärimises figureerinud FSB polkovnik Abovjan töötas ebaseaduslike bandiitlike formeeringute vastu võitlemise komitees ja oli Lazovski kuraator FSB-s. Siseministri esimene asetäitja Vladimir Kolesnikov saatis 23. novembril Štšekotšihhini arupärimisele vastuse, kus oli kirjas: “Tõepoolest... Moskvas korraldatud relvastatud bandiitide püüdmise operatsiooni käigus peeti peale Lazovski kinni ka mõned FSB ja teiste eriteenistuste töötõenditega isikud. Lazovskit ja tema bande liikmeid süüdistatakse kümnes ettekavatsetud tapmises, mis on pandud toime Venemaa eri regioonides...” Niisiis hiilis Kolesnikov Štšekotšihhini küsimustele vastamisest kõrvale. Üle jäi vaid oodata kohut.

FSB ülem Kovaljov kohtus Štšekotšihhiniga kahel korral. Aasta lõpul saatis ta Štšekotšihhinile kaks vastustega kirja. Mõlema kirja sisu oli sarnane. Esimene kiri oli salajane ja see on hoiul riigiduuma arhiivis. Teise, avaliku kirja laskis Štšekotšihhin ajalehes avaldada: “Föderaalne julgeolekuteenistus teostas Novaja Gazetas ilmunud duumaliikme arupärimises esitatud faktide ja väidete kontrollimiseks ametkondliku juurdluse... Kontrolli käigus selgus, et mõnede julgeolekutöötajate tegudes on tõesti jälgitav teatav kõrvalekaldumine ametkondliku käitumise normidest. See ja mõne töötaja vähene kogemus võisid olla Teie kirjeldatud intsidendi põhjuseks.

Murelikuks teeb tõsiasi, et konflikti osalised töötavad õiguskaitseorganites. Kuid neist puudustest hoolimata on peamine probleem siiski lahendatud – Lazovski jõuk on likvideeritud...”

Kovaljovi ei häirinud FSB Moskva ja Moskva oblasti osakonna ja allilma koostöö, vaid MUR-i ja eriti Tshai tegevus. FSB töötajate tegevuses nägi Kovaljov vaid “ametkondlikest normidest kõrvalekaldumist”. Omamoodi on tal õigus. Põhimõttelist vahet eriteenistuste ja Lazovski ettevõtmistes ei olnud. Sestap ei saanudki Kovaljov aru, mida Štšekotšihhin temast õieti tahab.

Ametkondlikku juurdlust FSB muidugi ei korraldanud ja kedagi ei vallandatud. Abovjanil aidati nime muuta ning ta töötas rahulikult edasi. Kohtusse ja sõjaväeprokuratuuri materjale ei saadetud. Sõjaväe peaprokuröri abilt kindralleitnant G. Nossinilt saabus hoopis järgmine kiri: “Teie kirjas nimetatud FSB ohvitseride kriminaalasja algatamiseks puudub igasugune alus.” Ajalehe Kommersant Jumasˇkinit puudutavale küsimusele vastas FSB Moskva ja Moskva oblasti osakond ausalt, et too täitis Lazovski bandes eriülesannet. 1997. aastal jäi major Jumasˇkin siiski vahele. Moskva Taganski prokuratuur süüdistas teda tellimusmõrvade korraldamises. Paraku täitis ta ilmselt ka palgamõrvari teeneid osutades FSB eriülesannet, sest kriminaalasjast hoolimata jätkas ta tööd FSB Moskva osakonnas ning sai 1999.aastal isegi alampolkovnikuks.

Ainus, kes Štšekotšihhini kirja tõttu kannatas, oli FSB Moskva osakonna ülem ja Venemaa FSB ülema asetäitja Anatoli Trofimov, kes 1997. aasta veebruaris töölt kõrvaldati. Presidendi pressisekretär Sergei Jastršembski märkis, et Trofimov kõrvaldati töölt seoses “tema töös ilmnenud tõsiste vigade ning möödalaskmistega”.

Teise versiooni järgi vallandati ta just nimelt seepärast, et ta püüdis Štšekotšihhini kirjas esitatud väiteid ausalt kontrollida. Räägiti, et pärast kirja läbilugemist käskis Trofimov oma asetäitjal valmistada ette dokumendi, millega kavatses vallandada kõik kirjas nimetatud FSB töötajad.

Kuid lahti lasti hoopis Trofimov ise. Mõni aeg enne kirjeldatud sündmusi vahistati kaks tema alluvat, kes jäid kokaiini müümise katsel miilitsatele vahele. Trofimovi ülemused kasutasid puhkenud skandaali osavalt ära ning sundisid ta kaks päeva pärast narkodiilerite tabamist tagasi astuma.

Mõni aeg enne kirjeldatud sündmusi vahistati kaks tema alluvat, kes jäid kokaiini müümise katsel miilitsatele vahele. Trofimovi ülemused kasutasid puhkenud skandaali osavalt ära ning sundisid ta kaks päeva pärast narkodiilerite tabamist erru minema. Peab rõhutama, et FSB seotust pommiplahvatustega ja süü tšetšeenide kaela veeretamist ei puudutanud Štšekotšihhini kiri ega ka ametnike vastused. Kohtus ei mõistetud süüdi ühtki eriteenistuse töötajat, keda prokurör Kolesnikov süüdistas üle kümne tellimusmõrva sooritamises.

31. jaanuaril 1997 astusid Lazovski ja Harissov Tverskoi kohtu ette. Istung kestis vaid kolm päeva. Kohtualuseid süüdistati relvade ja narkootikumide ebaseaduslikus omamises ning salateenistuse ametitõendite võltsimises. Keegi kohtunikest ei iitsatanudki terroriaktidest ega tellimusmõrvadest. Advokaadid märkisid õigustatult, et mingeid dokumente pole võltsitud – Lazovski ja Harissov kasutasid ehtsaid eriteenistuste ametitõendeid. Võltsimissüüdistusest loobuti. Tegelikult puudusid kriminaalasjas igasugused tõendid, mis tõestanuks, et Lazovski oleks kunagi valedokumente kasutanud (juba see fakt üksi viitab Barsukovi, Kovaljovi ja Lazovski organisatsioonide koostööle). Süüdistuskokkuvõttest kadus ka uimastite omamine, vastasel juhul oodanuks Lazovskit ja Harissovit süüdistused narkoparagrahvide alusel ja see poleks enam naljaasi olnud.

Lazovski advokaat Boriss Kožemjakin püüdis ka ebaseadusliku relva omamisest pääseda. Ta väitis, et kinnipidamise hetkel täitsid Lazovski, Harissov ja Jumaškin FSB antud ülesannet, mille tarvis väljastati neile ka relvad ning varidokumendid. Millegipärast ei äratanud kohtunik Jelena Stašinas huvi Lazovski ja FSB sidemed ning ükski eriteenistuse esindaja kohtusse ei ilmunud. Lõpuks jäid Lazovski ja Harissov ebaseaduslikus relvade omamises siiski süüdi ning neile mõisteti kaks aastat vabadusekaotust ja neljakümne miljoni rubla suurune trahv. Kuulanud kohtuotsuse ära, teatas Boriss Kožemjakin, et oli oodanud palju leebemat karistust. Karistust kandis Lazovski koos oma ihukaitsja Harissoviga (mis on kinnipidamisreeglite jäme rikkumine) laagris Tuula lähistel. Vanglas värbas Lazovski oma gruppi uusi võitlejaid, uuris piiblit ja kirjutas isegi traktaadi Venemaa ümberkorraldamisest. Kuna karistusaja sisse arvati ka eeluurimise all oldud aeg, vabanes ta veebruaris 1998.

Kuid pöördugem tagasi Tšetšeenia sündmuste juurde. 1996. aasta suveks oli Venemaa sisuliselt sõja kaotanud. Sõjategevus oleks tulnud peatada ja istuda separatistidega nõupidamiste laua taha. Eriteenistuste suurte jõupingutustega süüdatud rahvustevaheline konflikt ähvardas lõppeda rahulepinguga.

Selle ärahoidmiseks korraldas FSB Moskvas mitu terroriakti. Kuna eelnevad, inimohvriteta terroriaktid moskvalasi eriti ei liigutanud, asuti nüüd inimesi tapma. Pöörakem veel kord tähelepanu, kui õigel ajal toimusid Moskvas ja Tšetšeenias plahvatused sõjapooldajate jaoks ja kui ebasobival hetkel rahupooldajate jaoks.

Moskva metroo Serpuhhovski liini Tulskaja peatuses plahvatas metroorongi pooltühjas vagunis 1996. aasta 11. juuni õhtul pomm. Hukkus neli ja vigastada sai kaksteist inimest. Täpselt kuu aega hiljem, 11. juulil, hävitab pommiplahvatus Puškini väljakul liikuva trollibussi: kaheksa vigastatut. Järgmisel päeval, 12. juulil, kõlab plahvatus Miri prospektil 48. liini trollis. Haavata saab kakskümmend kaheksa inimest.

Linna peal liigub visalt kuulujutt, et tegemist on tšetšeenide rünnakutega, kuigi ühtki terroristi pole tabatud ning seega ei saa öelda, kas tegemist on tšetšeenidega või mitte. Moskva linnapea teeb viimases, trollibussi õhkimise paigas avalduse, lubades kõik tšetšeeni rahvusest isikud Moskvast välja saata. Kummastav avaldus, eriti kui arvestada, et uurimine pole veel alanudki, aga juba on tšetšeenid süüdlasteks tehtud ja kavatsetakse kogu täiega Moskvast välja saata.

Kuid ka teine terrorilaine ei muutnud rahva hoiakuid – endiselt oldi kindlalt sõja vastu. 1996. aasta augusti algul murdsid dudajevlased Vene armee rõngast läbi ja tungisid Groznõisse. Sama kuu lõpul sõlmisid Venemaa julgeolekunõukogu esimees kindral Lebed ja Tšetšeenia uus president Aslan Mashadov nn Hasavjurti leppe. Sõjapooldajad said lüüa. Pommiplahvatused Moskvas lõppesid. Need algavad uuesti siis, kui FSB alustab teist Tšetšeenia sõda.

Raske on öelda, kes täpselt FSB-st organiseeris 1996. aastal Moskvas plahvatusi. Lazovski istus arestikambris. Kuid pole kahtlustki, et sääraseid FSB  kontrollitavaid gruppe oli veel ja mitte ainult Moskvas. Ajaleht Segodnja kirjutas 26. juunil 1996 ühest sellisest FSB-laste kriminaalsest jõugust Sankt-Peterburgis. See koosnes “peaasjalikult endistest KGB-lastest”. Asutades paar firmat, ei tegelnud endised tšekistid teps mitte ainult puhta äriga, vaid müüsid edukalt ka relvi, lõhkeainet ja narkootikume. Samuti toimetasid nad Saksamaalt Venemaale ärandatud BMW-sid ning Mercedeseid.

Lõpuks võisid Moskva plahvatuste taga olla ka vabadusse jäänud Lazovski grupi liikmed. Viimase versiooni kasuks räägib paar huvitavat fakti.    

Nimelt tabas miilits 1996. aasta veebruaris Moskvas Suur-Spasski tänava pandimaja juures kellegi Vladimir Akimovi, kes üritas müüa revolvrit Taurus. Uurimise käigus selgus, et Akimov oli Lazovski endine autojuht. Olles mõjutatud massiteabevahendites kajastatavast uuest terrorilainest, tunnistas Akimov, et osales 1994. aasta 27. detsembri bussiplahvatuse korraldamises. “Istudes eeluurimisisolaatoris 48/1 ja nähes televiisorist, milliseks on kujunenud poliitiline olukord, pean oma kohuseks teatada pommiplahvatusest liinibussis...”

Akimov teatas, et sõitis Žiguliga 27. detsembril koos Vorobjoviga VDNH-Ju?naja bussipeatusse. Kohapeal kontrolliti ümbruskonda ja vaadati üle võimalik põgenemistee. Sama päeva õhtul sõitsid nad sellesama  Žiguliga uuesti VDNH-Južnaja peatuse lähedusse, väljusid autost ning suundusid jalgsi Miri prospekti bussipeatusse, kus istusid 33. liini LiAZ-marki bussi. Oodanud ära aja, mil bussis oli vähem reisijaid, asetasid nad tagumise parema ratta kohal asuva istme alla lõhkelaengu, mis sisaldas 400 grammi ammoniiti. Lõpp-peatuses väljusid nad bussist, Akimov suundus auto juurde, Vorobjov detoneeris samal ajal kaugjuhtimise teel pommi.

1996. aasta 28. augusti hommikul arreteeriti tolleks ajaks juba erru saadetud Vorobjov. Tshai võttis Vorobjovi vahi alla hetkel, mil too oli teel kohtumisele FSB töötajaga. Kui uskuda kohtuprotokolle, siis tunnistas ta esimesel ülekuulamisel kõik üles. Paljastades muu hulgas ka tõsiasja, et ta on FSB agent.

Mõne aja pärast ütles Akimov oma varasemast tunnistusest lahti. Sama tegi ka Vorobjov. Moskva linnakohus loobus (ilmselt FSB mõjutusel) Akimovile esitatud terrorismile kaasaaitamise süüdistusest ning mõistis talle relva ebaseadusliku omamise eest kolm aastat vabadusekaotust. Kuna ta oli oma kolm aastat juba eeluurimisisolaatoris ära istunud, vabastati Akimov otse kohtusaalis.

Vorobjovile mõisteti viis aastat vabadusekaotust. Kohtuistung oli kinnine. Saali ei lubatud isegi süüaluse sugulasi. FSB andis oma töötajale positiivse iseloomustuse. Oma viimases sõnas teatas Vorobjov, et tema vastu esitatud süüdistuse on fabritseerinud inimesed, kes tahavad mustata FSB-d ning on koosseisuväliseid eriteenistuse töötajaid. Kohtuotsust iseloomustas ta “eriorganite mõnitamisena”. Hiljem kahandas ülemkohus Vorobjovi karistust kolme aastani (mille ta selleks ajaks oli juba ära istunud). 1999. aasta augusti lõpus ta vabanes, ehkki nii uurijad kui ka Akimov olid kindlad, et just tema pani toime 1996. aasta pommiplahvatused. FSB näitas järjekordselt, et ei hülga oma kaastöötajaid ning saavutab lõpuks alati nende vabastamise.

Tshai sai Lazovski grupi osalusest suvistes terrorirünnakutes teada veel ühest allikast – Sergei Pogossovi kaudu. Hilissuvel 1996 jõudis Tshaini operatiivinfo, et Moskva kesklinna (Uus-Arbati rajoonis, Raamatukeskuse ja kino Oktjabr lähedal) ühe maja ülemise korruse korteris nr 100 elab keegi Sergei Pogossov. Sama maja esimesel korrusel asub Pogossovile kuuluva firma kontor. Operatiivandmed kinnitasid, et Pogossov on vahetult seotud Lazovski ja tema grupi löömameestega. FSB 1. antiterrorismikeskus andis välja loa kuulata pealt Pogossovi telefone. Pealtkuulamise käigus ilmnes, et Pogossov maksab kinni arreteeritud Lazovski advokaatide arved ja on kogunud suure summa eesmärgiga altkäemaksu abil Lazovski vabastada. Pogossov lobises telefonikõneluse ajal ka välja, et tal on kodus raha, millega ta peab Maksi kõrilõikajatele tasuma.

Kogu informatsioon kanti Tshaile ette, mispeale too taotles prokuratuurilt Pogossovi korteri ja kontori läbiotsimisorderi. Paar päeva hiljem otsis MUR koos FSB terrorismivastase keskusega läbi Pogossovi ameti- ja eluruumid. Pogossovi korterist voodi alt leiti kott seitsmesaja tuhande dollariga. Rublasid keegi kokku lugema ei hakanudki, sest neid oli kogu korter täis. Uurijad leidsid rahapakke isegi kruubipurgist. Peale raha avastati korterist ka kokaiini (Pogossovi sõbratar oli narkomaan). Kontorist leitud mobiiltelefonidest oli üks registreeritud Lazovski nimele. Pogossov ja ta sõbratar arreteeriti. Kuid juba samal päeval viisid FSB Moskva osakonna töötajad paarikese endaga kaasa. Raha miilitsad konfiskeerida ei saanud, sest maksuamet teatas, et neisse see ei puutu ja kedagi sündmuskohale ei saatnud. Ka kokaiini omamise kohta ei algatatud kriminaalasja. Tundus, et korteriperemehe ja raha vastu ei tunne keegi huvi.

Teades Venemaa eriteenistuste tavasid, arvas Pogossov, et teda ära viima tulnud mehed kavatsevad ta tee peal tappa. Oma naha päästmiseks andis ta miilitsatele allkirja, milles kinnitas oma soovi teha juurdlusega koostööd, ning rääkis ära kõik, mida ta teadis Lazovskist ja tolle sidemetest FSB Moskva osakonnaga.  

Maks Pogossov teadis näiteks väga hästi, et Lazovski ning ta grupp ei ole tavalised bandiidid, vaid pigem salajane eriüksus, mis täidab riiklikke ülesandeid, kõrvaldades käsu peale inimesi, organiseerides provokatsioone ja terroriakte. Maks oli vaid käsutäitja. Käsud tulid FSB-st.

Rääkides rahast, selgitas Pogossov, et on vaid vahendaja – raha kuulub Lazovskile, kes asutas rahapesu eesmärkidel firma, mis toob Venemaale sigarette Parliament. Pogossov on lihtsalt selle firma juht. Ta oletas, et Lazovski vabaneb peagi, sest käitus eeluurimisel “väärikalt” ega andnud kedagi üles. Pogossov hoiatas ka Tshaid, et too oma nina enam Lazovski grupi tegemistesse ei topiks, vastasel juhul olevat tal oodata suuri ebameeldivusi.

Paar päeva pärast vabanemist kohtus Pogossov teist ja viimast korda miilitsa operatiivtöötajatega. Kohe jutuajamise alguses pakkus ta uurijaile raha, et saada tagasi koostööleping, millele ta oli nii kergekäeliselt allkirja andnud. Pogossovi jutu järgi olid ta FSB kuraatorid selle allkirja pärast tema peale väga vihased ning soovitasid Pogossovil dokument kiiremas korras välja osta. Veel olid FSB kuraatorid teinud ähvardusi Tshai aadressil.

Pistist muidugi vastu ei võetud ja lepingut ei tagastatud. Järgmisel päeval kanti ülemustele ette informaator Grigori värbamisest. Paar päeva hiljem helises Pogossovi värvanud miilitsa töölaual telefon. Helistati FSB Moskva osakonnast. Viisakas hääl soovitas Pogossov rahule jätta. Vastasel juhul ähvardati alustada juurdlust miilitsate vastu, kes Pogossovi korteris läbiotsimise korraldasid ja sealt väidetavalt raha röövisid. Uurijad ei näinud Pogossovit enam kunagi ega saanud temalt ka mingit teavet.

12. aprillil 1997 suri kolmekümne üheksandal eluaastal ootamatult Tshai. Tal avastati maksatsirroos. See oli imelik, sest ta ei joonud ega suitsetanud. Käivad jutud, et FSB mürgitas Tshai, sest ta jõudis Lazovski grupi tõeliste niiditõmbajate paljastamisele liiga lähedale. FSB-l on Moskvas aadressil Krasnobogotõrskaja tänav 42 terve mürkide väljatöötamise laborotoorium. Seal valmistatud mürgiga võib esile kutsuda mis tahes haiguse. Tõendeid muidugi ei jää.

Samas majas olla kuulu järgi ka esmaklassiline trükikoda, kus FSB trükib võltsdollareid, millega ta tasub allilmale tellimusõrvade ja muude osutatud teenuste eest. Krasnobogotõrskaja laborotoorium ja trükikoda alustasid tegevust juba Nõukogude ajal (siis arvati, et dollareid trükitakse võimaliku sõja puhuks).

15. aprillil 1997. aastal maeti Tshai Novogankovski kalmistule. Lazovski tegevuse uurimine killustus. Eri ajal tegelesid sellega MUR-i

uurijad Pjotr Astafjev, Andrei Potehhin, Igor Travin, V. Budkin, A. Bazanov, G. Boguslavski, V. Bubnov, A. Kalinin ning Moskva linnaprokuratuuri banditismi- ja mõrvaosakonna uurija Andrei Suprunenko, kes kuulas Lazovskit esimest korda üle juba 1996. aastal.

Vabanenud 1998. aastal vanglast, ostis Lazovski endale Moskva lähedale Odintsovski rajooni Uspenski külla uhke villa ning asutas fondi “rahu toetuseks Kaukaasias”. Fondi nimi oli Ühtsus ning Lazovski täitis seal tagasihoidlikku viitsepresidendi ametit. Jätkus ka koostöö eriteenistustega. Tollal tegeles Lazovskiga uurija Mihhail Fonarjov. Kahjuks pole Lazovski tegevusest aastail 1998–2000 suurt midagi teada.

4. peatükk

Nikolai Patrušev

(biograafiline teatis)

Kui esimese Tšetšeenia sõja (1994–1996) ajal oli eriteenistuste peamiseks ülesandeks Venemaa liberaalse ja demokraatliku arengu peatamine, siis nüüd seisis neil ees uus väljakutse: kuidas alustada uut sõda Tšetšeenias, et tekkinud segaduses haarta eelolevatel (2000. aasta) presidendivalimistel võim Venemaal? Uue sõja vallapäästmise “au” sai osaks uuele FSB direktorile kindralpolkovnik Patruševile.

Nikolai Patrušev on sündinud 11. juulil 1951. aastal tollases Leningradis. 1974. aastal lõpetas ta Leningradi laevaehitusinstituudi ja suunati sama instituudi konstruktoribüroosse inseneriks. Kuid juba järgmisel, 1975. aastal, kutsuti ta KGB-sse. Ta lõpetas kõrgema KGB kooli aastased kvalifikatsiooni tõstmise kursused “õigusteadmise” erialal. Pärast kursuste lõpetamist töötas KGB Leningradi osakonnas nooremvoliniku, linnaosakonna ülema, rajooniosakonna asejuhataja, salakaubaveo- ja korruptsiooniosakonna juhatajana. Kuni 1991. aastani oli Kommunistliku Partei liige.

1990. aastal suunati Patrušev Karjalasse, kus töötas esialgu kohaliku vastuluure ülemana. 1992. aastal ülendati ta Karjala riikliku julgeoleku ministriks. Kui Sergei Stepašin 1994. aastal FSK juhiks tõusis, tõi ta oma vana semu Patruševi Moskvasse üle ja pani ta juhtima üht tähtsamat Lubjanka üksust – FSK sisejulgeoleku osakonda (USB). USB oli vastuluure vastuluures. Osakond tegeles FSK töötajate kohta kompromiteeriva materjali kogumisega. USB ülem on FSK-FSB direktori kõige usaldusväärsem isik ning allub otse temale.


Aleksandr Litvinenko ja Juri Felsštinski raamat ”FSB laseb Venemaa õhk” ilmub lähinädalatel.


http://www.arileht.ee/?lk_id=1001&tegevus=otsi&start=0&marksona=fsb+laseb+venemaa+&algus_paev=17&algus_kuu=10&algus_aasta=1995&lopp_paev=17&lopp_kuu=11&lopp_aasta=2009&autor=&rubriik=
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
Loading...