Islami tegelik pale

Posted by EVL EVL  
Report Content as Inappropriate
Options
ISLAMI TUMEDAM POOL

Kividega surnuksviskamine, käte-sõrmede maharaiumine, poomine, silmade väljatorkamine, pea mahalõikamine - kõike seda tehakse ka nõrgalt tõestatud süütegude puhul. See on Koraani kohane ISLAMI kohus!



Õnnehetked moslemimehega pöörduvad tragöödiaks

27.03.2010 Postimees.ee Priit Pullerits, vanemtoimetaja

Üha rohkem Eesti naisi arvab, et on leidnud mandlisilmse elu armastuse. Nad eksivad. Rängalt.

Kui oleksin teadnud, et nii lõpetan, poleks nendega üldse tegemist teinud. Sedasi võtab oma senise, täiskasvanuks saades õnnelikult alanud, kuid viie aastaga ohtlikult vägivaldseks pööranud elu kokku Eesti väikelinnas elav Evelin. «Nende» all peab ta silmas moslemimehi.

Ega ta kavatsenudki nendega tegemist teha. Läks pärast kooli lõpetamist põhjanaabrite juurde lapsehoidjaks. Kuid juba paari päeva möödudes köitis ta sealsete mandlisilmsete meeste tähelepanu. Evelin oli kuulnud, et neist tuleb eemale hoida.

Ta oli kuulnud eesti tüdrukust, kes oli internetis tutvunud türklasega, tema juurde Türki elama kolinud, seal aru saanud, et islamimaailma reeglid talle ei sobi – ent sealt tulema ei pääsenud. See kõik näis Evelinile kurjakuulutav.

Aga uued sõbrannad Soomes – nende seas neiu, kes hiljem taotles kohtult oma moslemist elukaaslasele lähenemiskeelu – meelitasid Evelini ikkagi kuumavereliste võõrastega lävima. Lõpuks andis ta ühele oma telefoninumbri.

Aasta pärast tutvust nad abiellusid ja kolisid elama Lähis-Itta. Millega moslemimees ta südame võitis? «Nad on väga manipuleerivad,» vastab Evelin pikemalt mõtlemata. «Nad oskavad sind nii hästi ära rääkida. Nad käituvad hoolitsevalt ja on tähelepanelikud. Kui sul on mure, siis kuulavad ja aitavad.»
*
Viimastel aastatel on Eesti naised moslemimeeste seas kõrgesse hinda tõusnud. Turistid on eriti magus saak. Üks tumedapäine eestlanna tunnistas, et sai nädalase puhkusereisi ajal Egiptusse viis abieluettepanekut. Tema ema, kel aastaid 60, sai kaks.

Lisaks käib üha mastaapsem sinisilmsete põhjamaalannade piiramine interneti jututubades ja Skype’is.

Aga see ei ole enamasti armastus, mis moslemimehi tagant piitsutab. Mis siis, et jutt suurest armastusest neil juba esimesel kohtumisel kergelt üle huulte tuleb – olgu naine või ligi 70 ja Romeo vaevalt 20 ringis. Valdavalt on eesmärk kodukandi vaesusest ja viletsusest naise abil Euroopasse pääseda ning seal elamisluba hankida.

Moslemimeeste sissetung Eestisse, selleks naisi ära kasutades, hakkab juba võtma niisuguseid mõõtmeid, et riikliku julgeoleku eest vastutajad ei saa seda enam ükskõikselt pealt vaadata. Euroopas on esinenud küllalt juhtumeid, kus radikaalsed moslemimehed on heauskseid valgeid naisi oma vaenulike plaanide elluviimiseks rakendanud.

Iial ei või teada, milliste kavatsustega islamiriikidest pärit mehed Eestisse saabuda võivad. 2005. aasta lõpus lasi näiteks keskklassi kuuluv islamist nakatunud belglanna, kes oli abielus marokolasega, end Bagdadis enesetaputerroristina õhku. Eesti riikliku julgeoleku eest vastutavad jõud näevad seetõttu moslemitega abiellumise teemat islami­äärmuslust ennetavas kontekstis.

Kahtlased suhted
Silja abiellus Pakistanist pärit mehega mullu suvel. Väljavalitu käitumine tundus talle küll pisut tahumatu ja inglise keel grammatikavaba, aga mehe hea süda, süsimustad lokid ja särav naeratus – ning mis peamine: ta ei joonud ega suitsetanud – suutsid naise ära võluda.

Kuid pärast abiellumist muutus mees järsku tõredaks. Peagi tekkisid tõsised tülid. «Asjad, mis meie ühiskonnas on täiesti normaalsed – sõnumite saatmine Eestis olevatele sõpradele, kirjavahetus e-posti teel ja telefonikõned kodumaale –, tundusid talle aina kahtlasemad,» lausub Silja. Kodurahu nimel otsustas ta paljude tuttavatega suhtlemise lõpetada.

Ometi mehele sellest ei piisanud. Silja sõnul kontrollis abikaasa vähemalt kümme korda päevas, kellele ta on helistanud. Ükskord leidis mees tundmatu numbri, misjärel teda haaras sedavõrd pimestav viha, et ta virutas naise mobiili vastu seina tükkideks. Tüli muudkui paisus.

«Kõigepealt lubas minu ära tappa,» meenutab Silja. «Siis tõi köögist noa ja ütles, et mina pean hoopis tema ära tapma. Vehkis noaga oma kaela piirkonnas ja sundis mind tal kõri läbi lõikama. Enesetappu nad ju teha ei tohi – siis ei saa taevasse.

Rüselesin end vabaks ning ütlesin, et lähen politseisse, sest mina sellist kohtlemist taluda ei kavatse. Otsekohe tuli ja hakkas lepitust otsima.» Aga oma arvamust valgete naiste kohta mees Silja väitel enam ei muutnud. See kõlas nii: «Kõik eurooplased on litsid.»
*
«Olgem ausad: ükski moslemipere ei ole õnnelik, et nende poeg võõramaa naise koju toob,» teatab Mari, kes oli viis aastat abielus laheriikidest pärit mehega, kellega tal on kaks last.

Kõrgharidusega Maril on mitu Euroopast ja USAst pärit sõbrannat, kes moslemitega abiellunud, ning nende kogemused lubavad tal üldistada. Esiteks, väidab Mari, ei muutu võõramaa naine mitte kunagi moslemipere liikmeks. Üks asi on keelebarjäär, mis on eriti tugev ämmaga suhtlemisel, teine asi on pere äärmuslik skepsis, et lääne inimene ei oska lapsi õigesti kasvatada.

Teiseks, kinnitab Mari, muutub abiellumise järel ka mees. «Araabia meestel ei ole kombeks oma perega aega veeta,» kirjeldab ta. «Nad käivad väljas ei teagi mida tegemas. Kuna naine aga mehe perre ei kuulu, siis ongi ta oma lastega üksi. Meest tema elus enam pole. Samuti pole meest laste elus. Lapsed ei mängi mitte kunagi oma isaga.

See, et mees on moslem, ei takista teda kõikvõimalikke trikke tegemast. Suhted teiste naistega, e-kirjad, SMSid araabia naistega, peod ja öised kodust eemal olekud... Kui mehelt aru pärida, siis kahetseb naine seda pikalt. Araabia mehelt aru ei pärita. Vastuseks saab füüsilise vägivalla.»

Hirmutav tõsiusklikkus
Ka Soome lapsehoidjaks läinud Evelini elu muutus paugupealt pärast mehega Lähis-Itta kolimist. «Katastroof, kui igav!» tabas teda ahastus. Üksinda välja minna ei tohtinud. Ainus rõõm oli mehe sugulastega mõnikord poodlemas käia. Kohaliku naisega, kes sai tema sõbrannaks, keelas mees peagi suhtlemise. Sest too olla liiga euroopalik ja võib avaldada halba mõju.

Mees, kes Soomes oli olnud lõbus, käinud klubides ja tarbinud alkoholi, muutus kodumaal rangeks ja tõsiusklikuks. «Mida rohkem ta palvetas, seda hullemaks ta läks,» märgib Evelin. «Viimaks ajas mulle hirmu nahka.» Isegi avalikus kohas naermise keelas naisel ära.

Kui Evelin oli kuuendat kuud lapseootel, sai ta mehelt esimest korda peksa. Ta ei pannud pesuresti nii kiirelt kokku, nagu mees tahtis, ning teenis selle eest mitu lahmakat vastu pead. Pärast väitis mees, et kõik oli naise süü – too oli teda närvi ajanud.

Järgmine kord, kui laps oli juba sündinud, lõi mees nii kõvasti, et Evelin vajas koguni arstiabi. Üks luu oli katki. «Pärast lubas mul veel pea otsast lüüa,» meenutab ta.
Ei, siia küll enam jääda ei saa, leidis Evelin. «See oleks elu raiskamine.»
*
Pärast seda, kui Silja kuulis oma pakistanlasest mehelt, et ta on lits nagu kõik eurooplased, läksid temagi keelepaelad valla. Ta ladus välja, mida pakistanlastest arvab. «Oma usu tõttu on nad vaesekesed harimatud, primitiivsete elukommetega, valelikud ja laisad» – nii kõlasid tema etteheited.

Ajapikku paisusid kultuurilistest, hariduslikest ja usulistest erimeelsustest tingitud tülid nii suureks, et mõnikord ei lasknud mees Siljal isegi öösiti magada. «Oli vaja kaagutada, vinguda, hädaldada, kahtlustada ja litsiks sõimata,» kirjeldab ta. «Kui ta oli vihane, muutus vägivaldseks. Tagusime teineteist rusikatega näkku, kakkusime juustest ja kui tal jälle «tapa mind ära»-hood tulid, siis vehkis noa, katkise pudelipõhja või mõne muu taolise esemega.»
Jäi üle vaid üks pääsetee: põgeneda.

Lootusetu lahutus
Aga põgenemine ei ole lihtne. Nimelt on moslemimeestel kombeks naiste ja laste passe enda käes hoida – ja seda sageli mitte kodus, vaid töö juures. «Seega puudub naisel võimalus maalt väljuda,» nendib kahe lapse ema Mari. «Samuti on paljud eesti naised koduperenaised ning kui kodus on ekstreemne olukord, puudub neil raha, et ära sõita.»

Samas ei ole mõtetki araabia maades lahutust nõuda. «Seda te ei saa,» hoiatab Mari. «Teilt võetakse lapsed ja teid visatakse maalt välja.» Teda aitas enda sõnul tarkus ja kavalus. Kui ta mehega veel hästi läbi sai, tuli ta lastega suvel Eestisse vanematele külla – lastega riigist väljumiseks on vaja abikaasa kirjalikku luba – ning andis kohe lahutuse sisse. Selle ta kohtult ka sai. «Mehele oli see muidugi paras šokk,» tunnistab ta. «Lubas tulla ja mu ära tappa.»

Siljal oma pakistanlasega lapsi pole. Tulema sai ta ühe tuttava abil, kaks kätt taskus, ilma mingi maise varata. Ja kahjatsedes: «Selle abieluga hävitasin oma viimase õlekõrre normaalset elu elada.»
*
Kui Evelin teatas vägivaldseks muutunud mehele, et tahab tema juurest ära, kostis too kõrgilt: «Võid minna, aga laps jääb siia.»
Evelin muutus tuimaks. Enda sõnul lihtsalt eksisteeris, ei enamat. Üllatuslikult andis mees viimaks järele. Ütles, et mingu, kui tahab, ent seadis arvukalt tingimusi. Näiteks kui Evelin uuesti abiellub, peab lapse talle tagasi andma. Samas võttis ta peagi endale teise naise, ilma et oleks Evelinilt selleks nõusolekut küsinud.

Nüüd on Evelin lapsega tagasi Eestis, ent mehe ähvardused – tulen siia ja viin lapse kaasa! – pole kuhugi kadunud. «Neid tuleb kuhjaga,» lausub ta. «Need inimesed ei jäta sind rahule.»

Kõigi selles loos rääkinud eesti naiste hirm moslemimeeste ja nende kättemaksuhimu ees on nii suur, et ükski neist ei soostunud oma kohutavaist läbielamistest rääkima, ilma et nende isikuandmed oleks muudetud või osa andmeid varjatud.

Ometi on neil hästi läinud – nad on elu ja lastega tulema saanud. «Tean, et paljudel eesti naistel pole nii lihtsalt läinud kui mul,» avaldab Mari. «Paljudel puudub julgus end mehest vabaks lasta. Paljud ei ole suutelised lahutust organiseerima või takistab häbitunne neid koju naasmast.»

Evelin loeb pisitütre kasvatamise kõrvalt innuga «Valge raamatu» sarja. Need teosed räägivad tema saatusekaaslastest, valgete naiste hirmsast käekäigust moslemimaailmas. «Kui ma oleks seda vaid varem lugenud...» ütleb ta ohates.

Väärt nipid

Kui tahate teha kindlaks,
kas moslemimees on teist huvitatud kui naisest, mitte kui «piletist» Euroopasse,
siis öelge talle, et:
•    teil pole tegelikult raha ja võitsite õnnekombel unistustereisi tema kodumaale;
•    teie koduriiki on viisat või elamisluba saada pea võimatu;
•    te ei poolda seksi enne abielu;
•    ühiskonnas, kust tulete, on kombeks, et mehed maksavad kõige eest;
•    te ei ole nõus temaga muidu läbi käima, kui olete tutvunud ka tema perekonnaga, sealhulgas vanematega.
Kui moslemimees seepeale teie vastu huvi kaotab, ei ole teil midagi kahetseda. Te ei olnud talle tema elu armastus.

Allikas: www.islam.pri.ee

Tasub teada

Mida teha, kui hätta satute?

Sven Tölp
välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor:

«Välisriikides abiellunute probleemide kohta küsitakse konsulaarosakonnalt ning esindustelt viimasel ajal tihti nõu. Sealhulgas on nõu küsitud fiktiivabielude tühistamisel ja välismaal sõlmitud abielude lahutamisel. Perevägivallaga seonduvaid juhtumeid on ette tulnud harva.
Kriminaalsete juhtumite puhul saavad välisministeerium ja Eesti esindused aidata olukorra lahendamisse kaasata õiguskaitseasutusi ning juhatada vägivalla eest kaitset pakkuvate varjupaikade või rahvusvaheliste organisatsioonide juurde.

Välisriikides, kus Eestil esindust ei ole, on soovitatav ühendust võtta välisministeeriumi konsulaarosakonna või valvekonsuliga. Vajadusel saab teha koostööd ka mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi esindusega, mis asukohariigis asub.

Kui mingil põhjusel ei ole abivajajal endal võimalik välisministeeriumiga kontakteeruda, tasub proovida seda teha Eestis elavate sugulaste kaudu.

Perevägivalla puhul tuleb pöörduda asukohariigi politsei, perevägivalla eest kaitset pakkuvate organisatsioonide, varjupaikade või naiste õiguste eest seisvate ühenduste poole, näiteks Rape Crisis Network (www.rcne.com) ja Women Justice Centre (www.justicewomen.com).»





Terve pere pageb egiptlasest väimehe eest mööda Eestit


Suur armastus egipt­lasest mehe vastu on asendunud tegelik­kuses õudusunenäoga.
Kadri Ibrus   03. juuli 2010 07:30

31-aastane Egiptuse kodanik on niivõrd ärritatud tõsiasjast, et tema eestlannast abikaasa soovib temast lahutada ja Eestisse elama jääda, et on asunud terroriseerima tervet naise perekonda.

Naine koos lapsega, tema vanemad ja alaealine vend on kõik lahkunud oma kodust Eesti väikelinnas ja pagevad ühest pelgupaigast teise, olles veel hajutamise mõttes eri pelgupaikades.  Ka pere kass – keda inimeste varjupaika ei võetud – on nüüd kasside varjupaigas. Egiptlane ajab neid mööda Eestimaad taga.

Mehe viimane ähvardus kõlas, et ta röövib lapse ja läheb temaga Egiptusse: Egiptuse seaduste järgi ei pea nad lapsi välja andma, isegi kui teise riigi kohus otsustab, et lapse peaks seal elavale vanemale välja andma.

„Minu ta lubas maha lüüa,” meenutab oma abikaasa viimaseid sõnu 30-aastane Mari (nimi turvalisuse kaalutlustel muudetud – toim). Perekond jõudis koos kolmeaastase pojaga Eestisse 21. juunil. Kui Mari ema nägi, kui halb ta tütar välja näeb, et ta on kaalust märgatavalt alla võtnud ja äärmiselt kurnatud olekuga, sügavas depressioonis ja puhkeb tihti nutma, küsis ta väimehelt otse: „Miks sa mu tütrega nii halvasti käitud ja tema kallal vägivalda kasutad?” Selle peale mees ägestus. Tol korral said kannatada nii naine kui ka ema. Naine põgenes koos lapsega ja kohale kutsuti politsei. Emale kutsuti kiirabi, tal diagnoositi  psühhotrauma ja määrati ravi. „Mees tõukas ema, nii et ta kukkus vastu lauda,” kirjeldas Mari.  

Politsei tuli küll kohale, kuid pärast olukorrale pilgu peale viskamist lahkus ja mees jäi sinnasamasse. Nädala elaski naise isa koos väimehega oma kodus, samal ajal kui tütar, naine, poeg ja tütrepoeg varjasid ennast, liikudes ühest pelgupaigast teise. Isa püüdis mehe tegevust kontrollida ega saanud terve nädala tööl käia. Kuid ühel päeval oli mees kadunud.

Ajas taga

„Ta pidevalt ajas mind taga, helistas sugulasi ja tuttavaid läbi, püüdis neid meelitada ja isegi ära osta. Samas ajas asju ka oma sugulaste kaudu, pidevalt helistades kellelegi,” rääkis Mari. Tema isa läks nüüd välismaale tööle.

Politsei ei ole pärast intsidenti naise turvalisuse tagamisele tähelepanu pööranud. Sellega on tegelenud terve armee MTÜ-sid, kes püüavad võrgustikuna asja organiseerida. Mehe­ga on korraldatud kohtumisi, kuid tema väga ebastabiilse käitumise tõttu pole mingi lahenduseni jõutud. Paari päeva eest saavutati temaga kokkulepe, et kohtutakse Tallinna bussijaamas ja saadetakse ta bussiga Riiga, et ta sealt Egiptusse tagasi lendaks. Mari ema oli pileti ära ostnud. Kuid mees vedas jälle alt ega tulnud kohale. Nüüd ei vasta ta enam telefonile ja ka Eesti Päevalehel ei õnnestunud tema­ga ühendust saada.

Lääne politseiprefektuuri pres­­siesindaja Hedy Tammeleht vastas, et pere avaldus 21. juuni vägivallatsemise kohta võeti küll vastu, kuid menetlust ei alustatud, sest tema sõnul ei suudetud tuvastada kuritegu ehk vägivalla kasutamist. Mari kaitseb Maarika Pähklemäe õigusbüroo, kes esitab menetluse lõpetamise kohta kaebuse. Nimelt kuulas politsei kõik tunnistajad/kuula­jad üle ainult sealsamas kohapeal, mitte eraldi. Egiptlase kuuldes ei julgenud aga vanemad tema vastu ütlusi anda, kartes nii tütart ohtu seada. Samuti ei arvestatud pikka koduvägivalla ajalugu.

22. juunil esitas naine kohtusse abielulahutuse hagi ja kohus andis juba ka tema pojale esialgse õiguskaitse, mis keelab mehel last Eestist välja viia.

Mari abiellus 2006. aastal. 2004. aasta lõpus läks ta koos eestlaste pundiga Egiptusse tööle, ühe fir­ma turundusosakon­da. Just kui aastane leping hakkas lõppema, kohtus ta seal oma tulevase abikaasaga.

„Siis tundus jah, et see on minu elu armastus,” meenutas Mari. „Kuid nii kui sai abiellutud, muutus kõik. Ma ei tohtinud ilma temata kodust välja minna. Kui ta ära oli, pidin iga kord, kui tahtsin välja minna, saatma sõnumi ja siis ta andis nõusoleku või keelas ära. Ainult tööl võisingi käia põhimõtteliselt. Algu­ses ma mõtlesin, et see on mingi nali, kui ta ütles, et randa minna ei tohi. Läksime ikka sõbrannaga – sellele järgnes selline röökimine ja ähvardamine, et ta lööb mu maha, et pärast seda ma sinna randa ei läinud. Üldse kõik, mis ma tegin, oli valesti: süüa tegin liiga vähe, pesu pesin liiga vähe. Kuuletuma pidin tema emale, kes tegi kõike kõige paremini.” Kaua ei andnud oodata ka esimesed peksud. „Üks esimesi kordi oli rihmapandlaga, kui ta peksis mind vaeseomaks. Ja kui ta siis veel tuli ja ähvardas harjavarrega – siis ma oleksin olnud ükskõik millega nõus. Mul ei olnud kuhugi minna.” Kui poeg oli juba sündinud, siis oli peamiseks ähvarduseks see, et naine jääb lapsest ilma.

Egiptuse seaduste kohaselt võib naine taotleda üksnes nn khula lahutust, mis tähendab, et ta peab loobuma nii lastest kui ka kõigist varalistest õigustest. Lapse elukohaks jääb tema viimane elukoht, järelikult Egiptus. Lisaks on Egiptuse perekonnaseaduses kirjas, et naiselt võib mehele nõuda ka rahalist kompensatsiooni.

„Ma mängisin miljon versiooni peas läbi, kuidas põgeneda. Aga hirm oli lapse kaotamise pärast,” selgitas Mari. Et üldse riigist välja pääseda, on Egiptuse naisel vaja mehe kirjalikku luba. Kui politsei seda lennujaamas küsib ja tal seda pole, tuleb ümber pöörata. Kui ta lahkub koos lapsega ilma loata, käsitletakse seda lapseröövina.

Kui esimestel aastatel käis Mari kaks korda aastas Eestis, siis viimasel ajal ei olnud mees nõus teda siia laskma. Pärast pikki läbirääkimisi, kui Mari ema maksis kõigi kolme piletid kinni, oli mees lõpuks sõiduga nõus.

Nüüd kasutab Mari Eesti pinnal võimalust abielu lahutada.

Kumma riigi seadus on ülim?

•• Maarika Pähklemäe õigusbüroo hinnangul peaks kõnealusel juhul Eesti Vabariigi seadustel olema ülimus Egiptuse seaduste üle, kuigi üks osapool on egiptlane. Kohtule esitatud avalduses märgivad Mari kaitsjad, et rahvusvahelise eraõiguse järgi on määrav abikaasade elukoht lahutusmenetluse alustamise ajal. Ja see on nüüd Eesti.

•• Samuti on oluline asjaolu, et laps on sündinud Eestis ja tal on Eesti kodakondsus.





Afganistani "vaprad vabadusvõitlejad" taliibid tüdrukuid ja naisi peksmas. Turuplatsidel lõhkekehadega sadade tsiviilelanike tapmise ja sandistamise kõrval pole see just teab mis suur saavutus...




MOSLEMITE ARV AINA KASVAB JA KASVAB...





Võõramaalased vägistasid norralanna tantsusaalis

www.DELFI.ee
03. november 2009 11:24
               
Norra ajalehe Dagbladet teatel tantsis 20-aastane naine üksi ööklubi tantsupõrandal, kui äkki ümbritses teda neli välismaalase välimusega meest.

Kaks meest vägistas noore naise ilma, et keegi teine ööklubis olnutest oleks juhtunut märganud. Naine ütles politseile, et üritas appi hüüda, kuid mehed surusid ta suu kinni, vahendab Iltalehti.

Ohvri sõnul viitas vägistajate välimus Lähis-Ida päritolule.

2 Comments

classic Classic list List threaded Threaded
EVL EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Re: Islami tegelik pale

 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
EVL EVL
Reply | Threaded
Open this post in threaded view
|  
Report Content as Inappropriate

Re: Islami tegelik pale

In reply to this post by EVL
Peeter Kaldre: Hiigeloht peitub islamis

07. jaanuar 2010 00:00


Ennustamine on täna­matu töö. Kes näiteks oskas ette näha USA kaksiktornide ründamist? Siiski ei saa mööda vaadata selgetest tendentsidest ja arengutest, mida võib maailmas aastal 2010 oodata.


Esimene asi, mis võib Vana Maailma ja seega ka Eestit oodata, on sotsiaalsete rahutuste oht. Majanduskriisi põhi on ilmselt küll saavutatud ja raske mäkkeronimine taas alanud, kuid selle järelmid, eriti tööpuudusest tulenevad, võivad meid tabada nagu 9. laine tsunami ajal.

Analüütikud ütlevad, et maailmamajandus ei taastu endises mahus enam kunagi ning seega jäävad ühiskondade õlule miljonid töötud. Töötus tähendab vaesust ja vaesus on reeglina hea kasvupinnas võimalikeks suurrahutusteks.

Oleme jälginud töötute marsse ja proteste üksikutes riikides. Mis aga juhtub siis, kui rahutuste laine haarab kogu Euroopa?

USA elevant portselanipoes

Kuna Euroopa riikides on tekkinud suured immigrantide kogukonnad, sisserännanud aga moodustavad töötute põhimassi, segunevad sotsiaalsete teguritega ka rassilised ja usulised faktorid. Sellise “Molotovi kokteili” plahvatuse tagajärjed on ettenägematud.

President Ilves ütles oma uusaastaläkituses, et Eesti ei ole oma hädas ainus ega üksi ning et me ei tõuse sellest hädast samuti üksi, vaid ainult koos teistega ja üksteise toel.

Samamoodi võime arvata, et kui põhja lähevad teised, siis läheme ka meie. Nagu juba viidatud, võib kõige fataalsemaks osutuda Euroopas seni harrastatud mõõdutundetu immigratsioonipoliitika.

See poliitika, mille üks algne eesmärk oli korvata vananevat põhirahvastikku, võib õige pea kaasa tuua bumerangiefekti. Immigrandid, eriti islamimaadest, ei ole ühiskondadesse sulandunud.

Selle asemel et võtta omaks uue emamaa kultuur ja kombed, püüavad nad hoopis oma kombeid peale suruda. Ja kahetsusväärselt on neile kõikvõimalikul moel ka vastu tuldud.

Immigratsioonist tulenevatele ohtudele tähelepanu juhtimine on “kultuurses” Euroopas tabu.

Sellise poliitika enesetapjalikule loomusele on tähelepanu juhtinud Soome professor Timo Vihavainen oma suurepärases raamatus “Länsimaiden tuho” (“Lääneriikide häving”).

Kõige suuremat ohtu kujutavad endast islamimaadest pärit immigrandid, sest nemad on kõige altimad lääneriikide-vastasele sõjakale religioonile.

Sõjakas islam ja seda esindavad riigid kujutavad endast alanud aastal kõige suuremat ohtu. Afganistanis, Pakistanis, Iraanis, Iraagis, Jeemenis ja Somaalias toimuvad protsessid on eraldivõetuna kõik erinevad, kuid koos moodustavad sellise püssirohutünni, mille kõrval ka Balkan kahvatub.

Jutt, et Lääne tsivilisatsioon on ohus, ei ole tühipaljas sõnakõlks. Lääneriigid eesotsas USAga on juba aastaid hõivatud sellest kandist lähtuva ohu tõrjumisega, kuid mingist erilisest edust on raske rääkida.

Vastupidi – Lääne peamine liitlane Pakistan oleks mullu äärepealt kokku kukkunud ning keegi ei tea, mis saab sealsest režiimist Talibani surve all tänavu.

Tuumarelv seltskonna käes, kes peab kogu läänemaailma oma peamiseks vaenlaseks, kelle hävitamine on püha kohus, on midagi sellist, mida ajalugu veel ei tunne.

Läänemaailma peamine sõjaline kaitsevall USA on praegu hõivatud Iraagis ja Afganistanis ning see on nende jaoks ka kriitiline piir. Mis juhtub aga siis, kui Ameerika järgmine sõda saab toimuma terroriorganisatsiooni al-Qaeda peamises tugipunktis Jeemenis, nagu on ennustatud?

On naiivne arvata, et islamiäärmusluse vaigistamine on vaid USA asi ja Euroopat see ei puuduta. Ameerika-vastasus on küll sõjaka islami lipukirjal, kuid ainult sellepärast, et USA on läänemaailma “vapimärk”.

Lõplik eesmärk on ikkagi kogu “uskmatu ja roiskuva” Lääne allutamine. Kahjuks on just paljud Euroopa juhtivad riigid teinud kõik selleks, et see ülesanne oma vaenlastele võimalikult lihtsaks muuta.

Ei ole saladus, et ka USA on maailmas käitunud nagu elevant portselanipoes. Demokraatia importimine võib meile tunduda ju üsna ahvatlev, kuid neile, kellele seda mudelit tahetakse kaela määrida, mõjub see nagu härjale punane rätik.

Vene teguri alahindamine

Mõned teoreetikud väidavad, et Euroopa ja Ameerika liitlassuhted võivad peagi olla minevik ning moodustumas on uut tüüpi Euroopa–Venemaa telg. Väide on huvitav, kuid kahtlane.

Venemaale ei ole Lääs oma demokraatia mudelit küll kunagi relva jõul peale surunud, kuid peale surunud on ta seda ometi. Ja efekt on olnud täpselt samasugune kui islamimaailma puhul.

Läänevastasus on praeguse Putini–Medvedevi režiimi peamine instrument, millega kodumaal oma jalgealust kindlustatakse. Mõni küll ütleb, et Venemaa on liiga nõrk, et olla näiteks USA välispoliitikas tähtsal kohal, kuid niimoodi arvata oleks suur viga.

Venemaa oma energiaressurssidega on Lääne jaoks liiga tähtis, et temast mööda vaadata. Need ressursid on Moskvale samasugune väljapressimise allikas nagu islamile terror.

Meenutagem või Euroopa külmaks jätmist paaril viimasel talvel, ettekäändeks gaasitüli Ukrainaga. Tuletagem meelde sedagi, et Venemaa on ainus Euroopa riik (kui Balkan välja arvata), kes pärast II maailmasõda on oma naabrile kallale tunginud.

Gruusia tükeldamist võib jõhkruselt võrrelda Stalini Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa käitumisega ilmasõja eel. Ja nii nagu toona neelas läänemaailm vaikides alla Baltimaade okupeerimise või Tšehhoslovakkia anastamise, ollakse nüüd valmis leppima Gruusiale määratud saatusega.

Samasuguse kergemeelsusega on reageeritud Venemaa ähvardustele kasutada naabrite vastu sõjalist jõudu siis, kui seda ise vajalikuks peetakse. Erilist pahameelt ei tekitanud ka peaminister Putini aastalõpuähvardus alustada uut võidurelvastumist.

Ilmselt ei kujutaks Venemaa Lääne demokraatiatele tõepoolest erilist ohtu, kui ainult temaga tuleks tegelda. Kuid USA ja NATO käed on nii paljudes muudes maailma paikades seotud, et Euroopa kaitsmiseks võimaliku ohu eest ei jätkuks lihtsalt ressurssi. Ja seda teatakse Moskvas väga hästi.

Nn välisvaenlastega saaks läänemaailm ehk hakkama, kuid, nagu öeldud, peituvad suurimad probleemid selles maailmas endas.

Mõne raskuse põhjustest hakatakse varem või hiljem aru saama (nt immigratsioonist). Võib-olla tullakse kuidagi toime ka majandushädade ja neist tulenevate sotsiaalsete prob­leemidega.

Mida aga teha ultraliberalismi, moraalse allakäigu ning traditsiooniliste väärtuste kadumisega? Eriti pärast möödunud aastat, kui kadus ka suur osa nende väärtuste tehisaseainest, mammona ja tarbimise kultusest?

Õõnsus kui ohumärk

Hedonistlik vallatlemine kõikelubatavusega maksab kurjalt kätte maailmas, kus osa sellest – fanaatilised islamirühmitused ja nende miljoneid koondav toetajaskond – järgib jäigalt oma väärtusi ja kaanoneid ega kõhkle neid vägivallaga peale surumast.

Nemad ei karda inimelude kaotusi nagu ameeriklased ja eurooplased. 11. september Ameerikas ja sajad enesetapurünnakud Pakistanis, Afganistanis või Iraagis näitavad selgelt, et elu ja surma heitluses ei pruugi abi olla suurtest armeedest ega kõrgtehnoloogilisest relvastusest.

Seest õõnes Lääne demokraatia ei köida ammugi selliseid mõjukaid suurriike nagu Hiina ja Venemaa. Nemad on valinud oma, “juhitud demokraatia ja turumajanduse” tee ning taktika, et kõik, mis on kahjulik Läänele, on kasulik neile.

Võltsoptimismist, et küll kõik kuidagi paika loksub, ei ole abi. Küllap on kõige targem tuletada jälle meelde vana tarkus, et loota tuleb parimat, kuid valmistuda halvimaks.





Toomas Paul: Euroopa muutub niikuinii muhameedlikuks

www.DELFI.ee 09. jaanuar 2010 11:29

               
Teoloog Toomas Pauli hinnangul on praegu Euroopas tegemist üleminekuperioodiga ja varsti muutub Euroopa niikuinii muhameedlikuks.
"See on üleminekuperiood. Varsti on niikuinii Euroopa muhameedlik. Siis ei ole enam seda konflikti," kommenteeris Paul ERRi raadiouudistele prohvet Muhamedi pilapiltide avaldamisega seotud konflikti.

Pauli hinnangul ei ole meil midagi kaitsta. "See rünnak ei ole väljapoolt vaid seest," märkis ta. Teoloogi hinnangul muutuvad konfliktid Euroopas varsti sarnaseks moslemimaailmas erinevate usulahkude vastuoludega.
 ''I can accept failure, but I can't accept not trying''
Loading...